Et leib oleks laual ja raha seinas, tuleb iga päev tahta olla targem kui eile

Inimese haridustee on harva sirge. Haridus ei ole mitte ainult see, mille kohta me eksamite vastu kinnituse saame, vaid iga minut, tund ja hetk, mida elame. Iga kogemus ja teadmine arendavad meid. Vanusega haritus süveneb – isegi kui me selle nimel otseselt vaeva ei näe.

Teadsin juba keskkoolis, kelleks tahan saada, kuid lõpuks unistuste erialal haridust ei saanudki. Mind huvitas ajakirjandus ja kirjutamine – huvitas väga. 1992. aasta kevadel mõeldes, kuhu sisse astuda, ei uskunud ma, et Tartu Ülikooli toona korraliku konkurssiga ajakirjandusse võiks mulle uks lahti minna. Ma ei pidanud end piisalt andekaks, et loomingulist konkurssi läbida. Kuigi tahe oli. Meeletu. Ajakirjandus tundus sedavõrd põnev ja haarav.

Sissesaamine esimesel katsel oli väga oluline seetõttu, et ma ei tahtnud kaitseväkke minna. Oli vaja selget veendumust, et tehtud valik on võimalik vahetada otsekohe matrikli vastu. Kuna onu ja onupoeg olid ehitajad, siis tundus, et Tallinna Tehnikaülikooli (TTÜ) ehitus võiks olla just selline valik. Ja sisse ma sain.

Matemaatika mulle meeldis. Kuid õppimine TTÜs oli sissesaamisest raskem ning muud huvid, näiteks tuttavaks saamine oma tänase abikaasaga, tapsid õpihimu juba esimestel kuudel. Veebruaris 1993 võitsin dokumendid TTÜst välja ning sellele järgnes koheselt kaitseväeteenistuse kutse.

Ühest küljest pidasin kaitseväge ajaraiskamiseks, kuid hiljem selgus, et sellest sai minu haridustee oluline osa. Kompanii ajalehte tehes tegi Harri Rent mulle pakkumise asuda 1994. aasta kevadel Kaitsejõudude Peastaapi infoosakonda Sõdurilehte tegema ning sellest saigi minu elu esimene palgaline töökoht. Naaberkabinettides töötasid kaitseväe juhataja Aleksander Einseln ning peastaabi ülem Ants Laaneots.

Ka Juhan Parts ei kõlvanud

1993. aasta suvel kui olin veel kaitseväes ajateenistuses, õnnestus mul teha sisseastumiskatsed Tartu Ülikooli värskele erialale, sotsioloogiasse. Mõte oli sama – saab kindlamini sisse kui ajakirjandusse, kus konkurss oli muljetavaldavalt tihe.

Kuid pingutasin mis ma pingutasin, sisse ma ei saanud. Tuli oodata järgmist, juba vabaduses veedetud suve. Lõpuks võtsin julguse rindu ning proovisin – ajakirjandusse.

Enesekindlus oli kasvanud. Olin 1993. aasta veebruaris ilmunud Nooruse Esimese Trükiproovi kõrval avaldanud ka 4 kaitseväeteemalist arvamuslugu Õhtulehes, seda juba üleajateenija olles. Ning ajateenistuses Eesti Päevalehes ühe avaliku kirja kaitseminister Jüri Luigele, et kaitseväelased saaksid teenistuse ajal tasuta ühistarnasporti kasutada. 60kroonine (sic! kroonine!) palk oli niru mis niru. Kasu sellest ei olnud, aga see, et 60 kaitseväelase nimel kirjutatud kiri avaldati, tõstis eneseusku.

Loomingulisest konkursist pääsesin läbi. Kuid õnnetuseks olid eksamitulemused ebapiisavad. Jäin ukse taha. See ei olnud tagant järgi vaadates siiski kuigi kurb uudis. Mind inspireeris ajakirjandusosakonna stendil olnud kuulutus: kes sisse ei saa, tulgu Äripäeva tööle! Astusin Äripäeva uksest sisse, ja tööle mind võeti.

Ajakirjanikuks ma sain, kuigi ilma igasuguse hariduseta. Mõni aasta tagasi lohutas Marju Lauristin mind sotsiaaldemokraatliku erakonna suvepäevadel, kus esinemas käisin, et ka Juhan Parts tahtis ajakirjanikuks saada, aga ka teda nad ei võtnud. Ja õigust õppis temagi.

Seejärel oli mul maailma parim töö, kuid ka kõrgem haridus tundus hädavajalik. Äripäeva peatoimetaja Igor Rõtov ütles, et ajakirjandust õppida pole mõtet: piisab Priit Pulleritsu ühepäevasest koolitusest. Selle koolituse ma sain ning 1995. aasta sügisel asusin õppima toonasesse Õigusinstituuti, tänasesse Tartu Ülikooli Õigusinstituuti Tallinnas.

Tule kohe panka!

Õigusinstituut sobis mitmel põhjusel hästi: sissesaamine ei olnud nii keeruline, kuna see oli tasuline kool; asus Tallinnas; oli võimalik õppida õhtuti ja nädalavahetusel. Olin selleks ajaks abiellunud, üürisime korterit ning tööl oli vaja kindlasti käia, et hing sees püsiks. Vanemate sissetulekud olid riigikorra muutusega kukkunud, pigem pidin toetama neid.

Õigusinstituuti astumise ajaks olid ajakirjandustöö põhivõtted mul kätte õpitud ning ma ei mõelnud, et minust võiks jurist või advokaat saada. Pigem oli kool minu jaoks üldhariv ning kuigi toona võisid saada väga hea töökoha ka ilma olulise hariduseta, olin veendumusel, et kõrgharidus on edaspidises elus tähtis.

Nagu hiljem selgus, oli ka. Kuigi juristina ei ole ma päevagi töötanud, olen valdkonnas ennast vaikselt harinud ning hoidnud ennast kursis, kuidas Eesti õigus elab. Oma ettevõtte lepingud jms teen ise. Saan haridust jooksvalt mõnevõrra rakendada ning veel olulisem – silmaring on laiem.

Koolis käimine oli mitmel põhjusel raske. Kui ajakirjaniku töö kõrvalt ei olnud see veel nii hull, siis 1997. aasta veebruaris asusin tööle panka – sain pakkumise, millest ei olnud mõistlik keelduda – minust sai Eesti Ühispanga asepresident ning kommunikatsiooni- ja marketingidivisjoni direktor. 2,5 aastat Äripäeva oli andnud kogemusliku kõrghariduse valdkonnas, mis oli Eestis noor ja toores. Kuumas ärisektoris ning olulisel kohal töötades oli ka tool pidevalt kuum – probleeme oli palju ning need ei olnud lihtsad, mida lahendada tuli.

Pangandus oli ärivaldkond, kus käis tihe konkurents ning pangandussõjad olid tavapärased. Mäletan hästi, kui ühe inglise keel eksami ajal oli Ühispanga president Ain Hanshmidt mulle helistanud 8 korda. Võtsin lõpuks eksami ajal mobiiltelefoni vastu ning ta ütles: “Tule kohe panka!” Läksin. Tulin hiljem tagasi, vastasin eksami ära. Sain nelja.

Õigusinstituudi suur eelis oli paindlikkus. Kuna õppejõud said Õigusinstituudis riigikoolidega võrreldes paremat palka ning paljudele oli see ka “haltuura”, siis õnnestus nendega eksamiaegu lihtsamini kokku leppida, sest ka neil oli aegu, mil nad ei saanud või jäi mõni loeng või eksam muul kui tervislikul põhjusel lihtsalt ära. Suur osa õppejõududest olid siiski ranged: Erik-Juhan Truuväli ja Heiki Pisuke nt.

Koolis oli hea ja innustav vaim. Rektor Tiiu Purdelo võttis koolitegemist hingega, kuigi see oli erakordset vaimujõudu nõudev tegevus. Üks põhjus oli riiklike koolide kiire kosumine, mis on tänaseks erakoolid üsna nurka surunud.

Mitte ühtegi kooli enam!

Kuigi siis arvati, et erakoolidesse saab liiga lihtsalt sisse ja seetõttu on tulemus kehvem, ei olnud see tõsi. Sisse sai võibolla lihtsamalt, sest maksta ei tahtnud enamik, kuid õppida oli raske. Väljakukkujaid oli samuti palju nagu Tallinna Tehnikaülikooliski.

Mulle sobis humanitaarvaldkond siiski rohkem ning 1999. aastal lõpetasin kooli ja sain hariduse, mis täna on võrdsustatud magistriga. Õigusinstituudi liitumine Tartu Ülikooliga tuli koolile kasuks, sest andis ajaloo. Õppejõud olid ka erakooli ajal suuresti samad, kuid kestlik järjepidevus sai Tartu Ülikooliga liitudes tagatud.

Ülikoolis käies veetsin koolis nädalas 4 õhtut ning kõik laupäevad. See oli erakordselt kurnav, kui pidid 5 päeva nädalas ka täiskohaga tööl käima. Lõpueksamite ajal, kui suutsin ühel nädalal koguni neli eksamit ära teha, olin nii kurnatud, et tõotasin endale: kui olen lõpetanud, ei lähe ma enam kunagi ühtegi kooli. Siiani ei ole ma seda lubadust murdnud.

Ma tundsin, et ei taha mitmel järjestikusel öösel ärgata kell 03.00, et konspektid kiiruga selgeks teha. Ühel sellisel hommikul, kui andsin eksamit Allar Jõksile, olid mul mõned lüngad, mille kohta mul konspekt puudus. Jõks sai sellest aru mitte kohe, aga vaikselt siiski ning hiljem rääkis nooremale kursusele: “Ole sa asepresident või kes tahes, aga kui ikka ei tea, siis minult üle 3 ei saa”. No ma ei saanudki.

Ometi õppisin ma palju. Kõige tähtsam oli õppida õppima. Õppimine ei alga mitte esimeses klassis ja lõppe ülikooliga, vaid algab sünni hetkel ja lõpeb surmaga. Selleks, et inimene oskaks omandada teadmisi ning oskusi läbi elu, on vaja teda suunata ja õpetada. Ülikool on nagu kasvuhoone või treeninglaager, mis aitab meid kiiresti rajale ning parandab loomuomast võimekust. Ülikoolis saame teada, et suudame palju rohkem, kui me arvame, et suudame või viitsime.

Ülikool on õppimisoskuse algklass, sest enne seda on kõik nagu mäng – vaimne lasteaed. Kuid siis me taipame, et leib ei tule lauale iseenesest, raha ei kasva seina sees. Et leib oleks laual ja raha seinas, tuleb iga päev tahta olla targem kui eile. Ma olen tahtnud.