MARKO POMERANTS: Kabe on huvitavam kui laskesuusatamine

külgtuul vajab vastutegevust, või kabes, kus vastase avang vajab väärilist vastamist.

Pikema Sõpruse Päev on meeste tervisele suunatud terviseliikumine, mille üheks patrooniks on mul teist hooaega järjest õnnestunud olla. Kui mu esimesel patrooniaastal kogunesime Neeme-Jaak Paabu eestvõttel tutvuma sulgpalli tegeliku olemusega, siis sellel korral oli mul appi kutsutud Janek Mäggi. Janeki kirg on kabe. Ta on selle sees olnud nelikümmend aastat, alustanud väikese, üheksaaastase poisina. Janek on jõudnud juhtida kabe maailmaföderatsiooni, Euroopa ja Eesti kabeelu samuti. Janekit võib näha ka jalgrattasadulas. Üks ei välista teist. Eestlane Kaido Leesmann on näiteks nii rahvusvahelisel tasemel kabetaja kui ka jõutõstja. Seega mõttesportlane võib olla ka füüsiliselt heas vormis. Kindlasti on see abiks, kui nii ongi.

Janek on mees, kes saab hakkama ilma telekast olümpiamänge jälgimata. Vähemasti niikaua, kuni kabe pole taliolümpiamängude kavas. Tipptasemel kabe on pärissport, kus rahateeniminegi reaalne. Maailmameistrivõistlustel võib juhtuda, et mõni mängija satub dopingukontrolligi. Mäggil ei möödu päevagi, kui ta kabet ei mängiks, ja nii koguneb aastaga enam kui tuhatkond matši. Kuidas see võimalik on? No nagu töö tegemine COVID-i ajal. Appi tuleb arvuti, kus kusagil teises maailmanurgas keegi on alati mänguks valmis. Laotamegi kabelauad laiali. Võtame selle poole, kus ruute 64. Treenitud silm on vahest märganud, et kabelaual võib olla eri arv ruutusid. Sajaruudulist kabet kutsutakse rahvusvaheliseks kabeks ja kuuekümne nelja ruudulist Vene kabeks. Kanada kabel on 144 ruutu ja Harkivi kabel on ruute 80, mis tähendab, et laud polegi ruudukujuline. Ütlen ausalt – algajale on kuuekümne neljast ruudust küll. Janek räägib kabe ajaloost ja on kindel, et üht väga head kabetajat maailma kabeajaloost teame kõik. Peale mitut vihjet jõuame Napoleon Bonaparte’ini. Tuleb välja, et rahvusvahelises kabes on temanimeline kombinatsiooniline löök. Janek räägib meile veel Petrovi kolmnurgast – lõppmängust, kus kolm kabet on ühe vastase kabe vastu.

Janek demonstreerib avanguid. Kabenupud liiguvad ta sõrmede vahel nagu neil topsi­trikimeestel kusagil turuväravas. Mõte ei jõua kuidagi järele – meie mõte. Janek pakub välja simultaani. See tähendab, et antud juhul on laua ühel poolel mängulaudade taga neli meest ja teisel pool Janek. Kuidas me ka omi kabenuppe liikuma ei mõtle, peagi selgub, et mõttelõng liigselt kaugele ei ulatu. 0:16 on tõsiasi. Kabes annab võit nimelt 2 punkti.

Nüüd aga see näiliselt võrreldamatu. Kabe ja laskesuusatamine, kes neid julgeks võrrelda! Sarnasusi leidub. Kabenupp meenutab laskesuusatamise märklauda, kus suurema ringi sees teine väiksem. Kabega on nagu laskesuusatamisega. Paned mööda – teed lolli käigu ja medal läinud ongi. Janekiga on nii juhtunud. Õnneks on tal medaleid ka. Kui nüüd veel kujutada ette, et Alvar Tiisler õpib kabemängu nüansid ära. Kabe ongi saanud taliolümpiaalaks ja Alvar ja Tiis­ler teevad kabeülekannet. Ma olen kindel, et oleks väga põnev. Öeldakse, et terves kehas terve vaim. Mulle tundub, et kui vaimuga asi korras, annab keha järele tõmmata. Igatahes said osalised lauad ja nupud kaasa. Ma usun, et hammas sai verele. Järgmine Pikema Sõpruse Päev juba novembris. Ühistegevuse mõtteid on.

Epiloog

Kabelaud ja nupud on Pomerantside kodus kapiserval. Maikuus neljaseks saav Markus püüab endale huvitavat tegevust leida ning avastab kabe ja kutsub tädi Riina endaga mängima. Tal pole õrna aimugi, kuidas seda mängu nimetatakse ja mismoodi see mäng käib. Õnneks tädi Riinal see aim on. Markuse sõnavaras pole veel sõnu “avang” ega “kahima”. Tädi Riinal ei õnnestu kaotada. Markus ei kurvasta. See on ju alles algus.