Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi, "Kui iga päev on naistepäev"

125
14.05.07, SLÕhtuleht, Janek Mäggi, "Kui iga päev on naistepäev" Inimeste arvamus asjade kohta on väga tähtis, sest see paneb neid käituma kindlal viisil.

Inimeste arvamus asjade kohta on väga tähtis, sest see paneb neid käituma kindlal viisil. Eestis oli kümmekond aastat aeg, kui naistepäeva ei peetud mingiks pühaks. Selline nõukogudeaegne igand! Oli jah. Asemele astus emadepäev.

Kuid paaril viimasel aastal olen märganud, et kui lähen naistepäeval kas või rutiinsele töökoosolekule ja lille ühes ei ole, on kuidagi imelik, isegi piinlik. Sellel aastal ma seda viga enam ei teinud. Ikka tulp kaasa ja – head naistepäeva!


Naistepäeva näide on hea sellepoolest, et kinnitab aksioomi – arvamused ei teki iseenesest, vaid nad kujunevad ja neid kujundatakse. Naistepäeva tähistamine ei ole meile midagi igiomast. Meid on õpetatud ja harjutatud sellega, siis välja harjutatud ja siis jälle sisse harjutatud.

Igal asjal, mis on kas või ühele inimesele tähtis, on maine. Hea maine meelitab ligi, halb maine hülgab ja ajab eemale. See on nii setu suitsusauna, Eurovisioni lauluvõistluse ja Eesti riigiga. Kriisihetkedel maine muutub. Milliseks, saab hinnata piisava aja möödudes.

Suhete loomine või klaarimine?

Kui analüüsida pronksiafääri tõttu muutunud Eesti mainet, siis õigus on kõigil, kes midagi selle kohta on arvanud. Jah. Sest ülisuur tähelepanu muutub ühiskonna (ja meie puhul kogu regiooni) vikerkaareks, kus on vähemalt seitse spektrivärvi, igal oma toon, kõik erinevad, aga kokku moodustavad terviku.

Kui rääkida Eesti riigi suhetest talle oluliste sihtrühmadega-riikidega, peaks välja tooma kaks tasandit: 1) suhted, mis vajavad loomist; 2) suhted, mis vajavad klaarimist. Uskuge või mitte, aga mulle tundub, et Eesti on avastanud alles 15 aastat pärast taasiseseisvumist, et Eestis elab nii palju muulasi, peamiselt venelasi.

Kuidas muidu põhjendada sadu lehelugusid, mis sellel teemal on paaril viimasel nädalal kirjutatud. Hea, et on kirjutatud. Selles mõttes oli pronksöö tervistav aadrilaskmine. Ometi ei jaga ma nende arvamust, kes leiavad, et meil tuleb vene kogukonnaga alles hakata suhteid looma. Need suhted vajavad klaarimist.

Kriise lahendatakse ja rahulepinguid sõlmitakse ikka nii, et vähemalt üks pool laseb kõrvad lonti. Sõdu võidetakse kas toore jõu või kavalusega. Eestil ei ole valida – toorest jõudu on meil vähe, kavalust vähemalt võiks olla.

Kõrvad oleme juba lonti lasknud (me pole eestivenelaste ega venevenelastega piisavalt rääkinud!), kuid võib-olla mitte õiges kohas. Kohati on tunda võltspaatost ? la sel aastal tõime pronkssõdurile pärja, aga kas järgmisel aastal toome, ei tea – nagu kinnitab kaitseminister Jaak Aaviksoo. Ta jätab otsa lahti, kas pronkssõdurist ning 8. ja 9. maist saab uus naistepäev või mitte.

Ometi on ajalugu vaata et suuremgi mainekujundaja (ja sellest tulenevalt nüüdisotsuste sünnitaja) kui tänapäev ise. Briti meedia nutab taga Tony Blairi, kuid ise tümitas teda USA toetuse eest Iraagi sõjas ja on kaudselt tema tagasiastumise põhjustaja.

Blairi ootab ees muidugi suur tulevik. Kindlasti hakkab ta sarnaselt Bill Clintoniga teenima kõnelemise eest konverentsidel ja avalikel üritustel hiigelsummasid. Clintoni ovaalsaali- ja sigariskandaalist hoolimata (või tänu neile?) on ta kuue aastaga kõnede eest tasku pistnud 40 miljonit dollarit.

Pronkssõdur oli Eesti riigi mainele vähemalt esimesel pilgul palju nõrgem löök kui seksiskandaal Clintonile. Avalikult vassimist tunnistada ei ole isegi tavainimesele kuigi lihtne, USA presidendist rääkimata.

Eesti kolm turundussammast

Muidugi sai Eesti riigi maine kannatada nii idas kui ka läänes. Aga saime juurde ka tuntust, mis võib aidata Eestil ennast ja oma kaupu paremini müüa. Eduks on kõigepealt tarvis tuntust (kui sind ei teata, ei leia sind keegi üles), siis mainet (McDonald´sit teavad kõik, aga ei pea kõige tervislikumaks), siis vajadust (tühi kõht sunnib poodi minema) ja lõpuks ahvatlust (võtan Tere piima, sest see on odavam).

Tuntuse suurendamisel on Eestil olnud taasiseseisvumisajal kolm põhjalikumat ja reaalset tähelepanu leidnud kampaaniat" – Estonia katastroof 1994, Eurovision 2001, pronkssõdur 2007. Midagi iga kuue aasta tagant. Hästi plaanitud.

Kunagi suhtusin "Welcome to Estonia" kampaaniasse skeptiliselt. Praegu arvan, et tegelikult sõltub Misso sukapoel (nagu Eesti) mainest palju rohkem kui suurel kaubandusketil (nagu Venemaa).

Misso sukapoodi peab spetsiaalselt minema, sinna on raske juhuslikult sattuda. Suur kaubanduskett laiutab kõikjal ja varem või hiljem lähevad sinna ka need, kes seda ei armasta. 6500 kaupluse ja 2 miljoni töötajaga USA suurima jaekaubandusketi Wal-Mart poodides käib peaaegu iga ameeriklane aastas vähemalt kord. Kiruvad, aga käivad.

Eesti, millist mainet sa tahad?

Andres Varustin

"