Janek Mäggi: "Rahvas sai, mida rahvas tahtis!"

Need, kes tahavad keegi olla, kuid valijate meelest seda ei ole - oma raha eest lasta end sõimata ja solvata -, on masohhismi kõrgpilotaaž.

On reede pärastlõuna. Valimistulemused, mis lehe ilmumise ajaks on selgunud, ei ole loo kirjutamise ajal veel sündinud. Aga elu igas kohalikus omavalitsuses läheb pärast valimisi kindlasti paremaks. Ükskõik, milline see valmistulemus ka poleks.
Valimised olid tõehetk. Sest valiti neid, kes lubasid seda, mis rahvas ootas, et lubataks. Ja kui nad tahavad veel kord valitud saada, peavad nad selle kõik ka ellu viima. Siis usub rahvas valituisse ka järgmine kord. Ja enamasti nii lähebki.
Valimislubadused on väga tähtsad. Näägutame küll, et lubavad, aga ei tee, ent kui poliitikud ei lubaks ka midagi, siis oleks asi ju päris hull. Tallinnas reklaamis Keskerakond jõuliselt, mida kõike ta on korda saatnud. Teistel polnud see võimalik. Kuigi jah, Keskerakond ju pakkus Reformierakonnale neli aastat tagasi võimalust nukukoalitsiooni moodustamiseks... Aga ka eelmine valimistulemus näitas, keda enamus usaldab.
Imelik on see võimuiha. Nendest inimestest, kes poliitikas teenivad rohkem kui ükskõik kus mujal, saan ma aru. Töö on töö, ja kui see meeldib ka, siis on töötegija jaoks kõik hästi. Mõni inimene töötab 50 aastat müüjana ja pole kunagi tahtnud oma sissetuleku suurendamiseks midagi ette võtta. Töö on lahe ja sobib. Kuid need, kes nagu tahavad keegi olla, aga valijate meelest seda ei ole – oma raha eest lasta end sõimata ja solvata –, on juba masohhismi kõrgpilotaaž. (Paljudel juhtudel muidugi asja eest.)

Nii see on, kui teile näib!

Siiski on hea, et meil on inimesi, kellele meeldib rahvale kartuleid ja puid jagada, parke koristada ning teid lappida. Aeg-ajalt mõtlen, et kohaliku omavalitsuse töö nõuab samasugust närvi nagu müüja oma. Sa pead inimestele meeldima ja sul peab olema neile midagi pakkuda – muidu nad sinult ei osta.
Valimiseelne enesereklaam, mudamaadlus ja ilutsemine on omamoodi tore. Kellelgi pannakse käed raudu. Keegi on lihtsalt loll. Keegi ahne. Kuid valimistulemusi sellised asjad üldjuhul ei mõjuta. Otsus sünnib paljude tegurite koosmõjul. Ja eelistused võivad ajas kiiresti ja oluliselt muutuda.
Ühest küljest tundus imelik, kui Peeter Võsa või Urmas Arumäe läks IRList Keskerakonda. Millegipärast Sven Mikseri ja Peeter Kreitzbergi ülejooksmine nii imelik ei tundunud. Ent kui isegi erakonna liikmete hulgas leiab tihtigi aset meelsuse muutusi, siis veel rohkem valijate hulgas.
Valija otsustab selle järgi, mis mulje on talle jäänud. Linnateatris on toreda pealkirjaga etendus Nii see on (kui teile näib)". Poliitikute peaprobleem on, kuidas panna inimesed mõtlema ja aru saama nii, nagu nemad tahavad, et inimesed mõtleksid.

Ajud puhtaks – head inimesed!

Vastuolu on selles, et me saame poliitikutega võrreldes ühest ja samast asjast erinevalt aru. Inimesed ei usu seda, mida poliitikud neile räägivad. Nad näevad korruptsiooni isegi seal, kus seda ei pruugi olla. Poliitika maine on halb, mis tekitab ka ebatõeseid eelarvamusi. Ja need elavad. Loovad legende.
Ometi vajame iga nelja aasta tagant nii kohalike omavalitsuste kui ka riigi tasandil tehtavat ajupesu. Sest meil tekib kogu aeg juurde inimesi, kes teavad, kuidas Eesti saab viie aastaga viie rikkama riigi hulka ja kuidas me kohe-kohe eurole üle läheme ja kuidas saabub üleüldine õnneseisund. Meil on vaja pakkuda neile võimalust. Mis sest, et Res Publicast sai kahjuks sabatäht ja sabatäht sai ka roheliste erakonnast. Kui ma võrdlen nüüdset seisu tulemiseelse eufooriaga. Siim Kallas ütles 2003. aastal pärast riigikogu valimisi nutikalt: uuele tulijale, kellel on mandaat, tuleb anda võimalus.
Praegu on 226 omavalitsuses küllap palju-palju inimesi, kes saanud mandaadi ja kellele tuleb anda võimalus.
Ning valijatel tekib tunne, et kõik on nõme. Osalt on neil õigus. Aga teisest küljest – need tublid inimesed, kes on poliitikasse läinud, muutuvad ise ja üsna pea tavalisteks poliitikuteks. Nõmedateks. Järelikult väga palju teistmoodi ei saagi. Ikka keegi leiab, et sa ei jaga asja. Ja kõige suurema karuteene poliitika mainele teevad poliitikud ise – kes üksteist sõimates on loonud poliitikale ajude romula kuvandi.
Sõltumata sellest, kas näiteks Keskerakond lööb Tallinnas pika puuga või mitte, näitavad kõik meie valimised meie poliitilise mõtlemisvõime erksust (või tuhmust) ning see, kes võidab, ongi parasjagu parim. Kui Reformierakond (või IRL või sotsid) suutis Tallinnas Keskerakonnaga võistelda, siis nad armastavad ka rahva meelest Tallinna. Kui mitte, on lugu vastupidi. Igal juhul me väärime oma juhte. Palju õnne neile, kes valituks osutusid! Teie oletegi need kõige õigemad. Kõige targemad. Kõige tublimad. Ja püüdke selliseks jääda ka järgmise nelja aasta jooksul! Palju õnne!