Janek Mäggi: anna 10 eurot kuus, siis tulevad jõulud ka järgmisel aastal!

Eesti küla ja linna majakas on kirik – ta näitab, kus rahvas on ja juhib teda õigele rajale.

Sajad Eesti pühakojad – ainuüksi EELK-s on 169 kogudust – on täna puupüsti rahvast täis. Eesti tähistab koos kristliku maalilmaga Jeesuse sündimist ning mõtleb headuse, hoolivuse ja armastuse tähtsusele ja tähendusele. Jõulusõnum toob tröösti ja lohutust neile, kes on kaotanud lähedasi või kellel on raske. Meeleolu on üllas ja pühitsev.

Sangaste kirikus sai jõuluks maha uus vaip. Tallinna Toomkirikul on uus tornikiiver, mis valiti maailma parimaks metallkatuseks. Mõlemad tööd, ja mitmed veel, said teoks lahkete annetajate toel. Eraannetajatel on olnud usku, nad ei ole mõelnud kaksipidi, nad on ütelnud mäele: „Tõuse paigast ja lange merre!“ ja mägi on merre langenud.

Eesti on suutnud 32 iseseisvusaastaga korda teha 50 sakraalhoonet, peamiselt kirikut. Teha on jäänud veel jupp maad üle 100, kui arvesse võtta kõigi konfessioonide kirikud. Ilma nende hooneteta kirstlik kulutuur hääbuks, Eesti kaotaks mineviku ja oleviku kõrval ka tuleviku.

Me ei lase selle sündida. Me teeme korda kõik kirikud - viimase kui ühe – ja hoiame korras neid, mis on juba korda tehtud. Eesti on kristlik maa ja selleks ka jääb. 500-aastane kirikuhoone räägib rohkem kui mistahes raamat või mälestis, ta räägib ehedat Eesti lugu.

Milleks meile neid kirikuid vaja on?

Mind kurvastab aeg-ajalt kostuv lahmiv hüüatus: milleks meile neid kirikuid veel vaja on! Õigupoolest ei ole ükski organisatsioon peale kristliku kiriku maailma ajaloos suutnud tuhandeid aastaid järjepanu inimesi niivõrd hästi ühendada, korrale kutsuda, innustada, tööle panna. Kristlik kirik on tähelepanuväärseim õnnistus, mis (lääne)maailmal on. 10 käsku on ka Eestis suurema mõjujõuga kui põhiseadus.

Eesti kirikud on olnud tublid. Nad on teeninud ja laulatanud, ristinud ja matnud, kandnud hoolt ja trööstinud, teinud kõike seda, mida Eesti inimestel on vaja olnud. Nad on kohaliku kultuuri eluvaimud. Eesti küla ja linna majakas on kirik – ta näitab, kus rahvas on ja juhib teda õigele rajale.

Jeesus ei pigistanud silma kinni asjade suhtes, mis talle ei meeldinud või suisa närvidele käisid. Ta ei sallinud laiskust, ahnust, silmakirjalikkust. Tänased jõuluteenistused ei ole üksnes hardushetked, vaid sunnivad meid tegutsema, et Eesti kirik ja kristlik kultuur püsiks ning mõtlema, mida igaüks meist on selleks teinud, et ka järgmisel aastal oleks kirikuuks lahti ja sealt saab sisse astuda.


Õnnista ja sind õnnistatakse!

Matteuse evangeelium jutustab: „Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid. Ja ta ütles neile: „Kirjutatud on: minu koda hüütagu palvekojaks, aga teie teete selle röövlikoopaks!““

Jumala palge ette minekut ei saa võtta kergelt. Kindlasti ei ole kõige olulisem küsimus, mida me lähedastele jõuludeks kingime – kas raha või tuvi – vaid see, milline on meie südameasend nii iseenda kui ka kaasteeliste suhtes. Kahtlust on õndsam anda kui võtta. Teiste kasu õilistab inimest, toob õnne. Sõprade ja sugulaste kasust suurem on kogukonna kasu.

Olen palju kokku puutunud koguduste rahaseisuga. See on koguduseti erinev, kuid pigem nukrapoolne. 30 eurot teatripileti jaoks, et korra kuus teatris käia, on lihtsam leida kui 10 eurot kuus oma kodukoguduse toetamiseks. Muudame seda kultuuri.

Kõik, kes täna kirikusse lähevad, tehke vähemalt 10-eurone annetus, et kohalik kogudus saaks teha tööd, milleks ta on kutsutud. Kellel rammu rohkem, andku sada või rohkemgi. Annetus tagab, et jõulud tulevad ka järgmisel aastal – koos lootuse, lohutuse ja hinge kosutava jõulukirikuga. Jumal õnnistab iga heldet andjat, seda on ta pühakirjas lubanud. Kiidan, kui sul on püsiannetus Kirikufondi juba tehtud!