Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Lapsed, keda te kardate?"

171
26.11.07, SL Õhtuleht, Janek Mäggi: "Lapsed, keda te kardate?" Kui vanem ei vaata vägivallafilme, siis ei harju seda tegema ka lapsed.

Kui ma mõtlen tagasi oma lapsepõlvele, siis minu meelest oli koolis ka Nõukogude ajal ikka kaklusi ja ütlemisi liiga palju. Ka mina lõin ühe oma parema sõbra nina veriseks. Muidugi olin arvamusel, et tema alustas. Tema arvas loomulikult vastupidi.

Maailm ei ole lõpuni turvaline ei lasteaias, koolis, tööl ega isegi vanadekodus. On juhtunud, et üks vana lööb teisele vanale lihtsalt pissipotiga pähe. Pahameelt väljendatakse sageli vägivaldselt.

Vägivald ei ole vaid koolide probleem, nagu pärast järjekordset koolitulistamist meediast kajama kipub jääma. Maailm on täis vägivalda, mittemõistmist, arusaamatusi, andestamatust, jõhkrust ja omakasupüüdu. Need, kes togivad ja kiusavad lasteaias ning tulistavad koolis, tapavad täiskasvanuna.

Osa inimesi on loomult kurjemad kui teised ja tihti ei suuda nad aastatuhandetega kujunenud ühiskonnakorraldusega harjuda. Millest need sõjad muidu on lahti läinud. Seepärast ongi meil vanglad, et kõik ei pea üheski ühiskonnas kõikidest reeglitest kinni. Aga vanglad elusid tagasi ei anna.

Vägivallatsevad ka targad inimesed

Siiski on mõni ühiskond turvalisem kui teine. Keskkond määrab väga palju, milliseks inimese käitumine täiskasvanuna kujuneb. Soome on ka pärast kohutavat vahejuhtumit Jokela koolis turvalisem kui multirahvuseline USA või sõjakeerises Iraak.

Stabiilsetes väljakujunenud ühiskondades on vägivalda vähem seepärast, et seal on vägivalla ennetustöö paremal tasemel, mitte seepärast, et seal elavad paremad ja targemad inimesed. Hitleri Saksamaal elasid väga targad inimesed, aga nagu seegi kogemus näitab – tarkust saab alati kurjasti ära kasutada.

Lapsi ei kasvata ainult vanemad, kuigi neil on selles asjas oluline roll. Kui ma kuulan, mida minu 8,5- ja 7aastane poeg vahel vihahoos üksteisele ütlevad, siis saan aru, et kõike seda nad minu käest küll õppinud ei ole. Need ütlemised ei olegi midagi väga hullu, aga see ei meeldi mulle.

Olen avastanud, et vanemad saavad õpetada lastele, kuidas elu armastada.

Olen käinud oma poistega üle kolme aasta kaks korda nädalas ujumas. Ikka on ette tulnud, et kas üks neist või isegi mõlemad korraga on jonninud, et ei taha ujuma minna ja kõik. Nüüd on aga tekkinud rutiin ja pigem võtavad poisid viimasel ajal mind ette, et issi, kas me täna ikka läheme ujuma.

Lapsed vajavad heaks kodanikuks kujunemisel sisukat ja mõtestatud tegevust iga päev. Minu isa käis minu ja vennaga kabet mängimas. Korjasime koos marke. Käisime seenel. Suusatasime. Tegime heina. Õppisime autot juhtima. Helged hetked tulevad meelde. Nende hetkede pärast austad seda, mis on olnud, ega taha hävitada seda, mis on ees. Elu tundus ja tundub armas. Väga armas.

Isa ja ema saavad õpetada lapsi elama ja mõtlema. Kõik muidugi ei jää kunagi meelde või tuleb meelde liiga hilja, kuid me saame kujundada laste (ja mitte ainult laste) mõttemaailma ja väärtusi selliseks, et enamik inimesi järgib põhimõtet: tee teistele vaid seda, mida sa tahad, et sulle tehakse. Kui vanem ei vaata vägivallafilme, siis ei harju seda tegema ka lapsed. Enamasti.

Kas või ainult häbi pärast!

Igal hommikul viin vanema poja kooli. Autos ikka lobiseme, mis ta täna teeb, mis tunnid tal on jne. Küllap ajavad sarnast juttu paljud lapsevanemad.

Kui oleme kooli juurde jõudnud, ütleb poiss tihti – jälle nad suitsetavad! Kooliesine on enne tundide algust suitsetavaid lapsi täis. Kõhe on. Ma räägin talle kogu aeg, kui halb on suitsetada, aga kas ta kuulab ja usub mind?

Keskkond määrab palju. Minu kooliajal käisime poistega nurga taga tossamas. Me häbenesime seda. Enamik meist.

Nüüdisaja lapsed ei karda õpetajat, meie kartsime. Nüüdisaja lapsed ei karda ka vanemaid, meie kartsime. Aeg-ajalt olen lausa üllatunud, kuivõrd leplikult vanemad oma laste äraspidisesse käitumisse suhtuvad. Ja siis saan aru – mida neil ongi teha. Oma laps ikkagi.

Kõige rohkem saame ühiskonda paremaks muuta siis, kui igaüks meist selle nimel pingutab. Investeerimisstrateeg Peeter Koppel vastas hiljuti küsimusele, kas ta kardab devalveerimist: ei, ta kardab ema. Jah, ema peabki kartma ja isa ka. Vanemad on need inimesed, kes tahavad sulle head. Endal ei pruugi mõistust alati piisavalt jaguda, isegi 30- või 40aastaselt mitte.