Janek Mäggi, "Kroon devalveerub niikuinii"

Kunstlikult majandust jahutada pole vaja, see jahtub iseenesest.

Uue valitsuse eesmärk on jagada rahvale niipalju raha laiali kui võimalik. Selleks tuleb maksumaksjatelt igal aastal järjest rohkem raha ära korjata. Maksud küll otseselt ei tõuse, kuid võimalusi selleks on mitmeid. Näiteks avaliku sektori palkade tõus sunnib erasektorit sellele järgnema ja ongi riigi laialijagatavad tulud senisest suuremad.

Majanduskasv on meil küll 11,4 protsenti, kuid kuna finantsvarade (raha pangakontodel, aktsiad, fondiosakud jm) suurusjärk on sama kui laenude oma (umbes 100 miljardit krooni), ei ole me tervikuna kuigi jõukad. Enamik on võlgu.

Näiline heaolu jätkub mõlema peamise võimaliku koalitsiooni puhul. Euroopa viie rikkama riigi hulka ei saa Eesti mitte kunagi, isegi mitte saja aasta pärast. Asi on selles, et riik on jõukas siis, kui seal elab väga palju inimesi – nagu Hiinas. Euroopas Saksamaast, Inglismaast, Prantsusmaast, Itaaliast ja Hispaaniast mööda minna võime kunstliku statistikaga, kuid mitte tegelikult. Poolal on Eestist seepärast palju rohkem potentsiaali.

Praegune majanduspoliitika on suunatud inflatsiooni galopeerimisele. 4,7-protsendiline tarbijahindade tõus (veebruar 2007) on võrreldes eurotsooni etalonriigi Saksamaa 1,9 protsendiga (sama mis eurotsooni keskmine) üle kahe korra kiirem. Meie probleem ongi see, et kroon on vaikselt, aga kindlalt devalveerunud 1992. aastast alates ja tema pidevalt nõrgenev ostujõud on juba vähendanud meie ekspordivõimet. Trend jätkub.

Ühel hetkel muutub krooni suhe euro suhtes majanduslikult väljakannatamatuks ning kroon tuleb elujõu säilimiseks devalveerida. Seda nii juhul, kui tahame euroga liituda, kui ka siis, kui ei taha.

Devalveerimine on lihtne – Eesti Pank saab krooni kurssi muuta tõesti vaid kolme protsendi kaupa, kuid kui sageli, ei ole üheski õigusaktis öeldud. Vajadusel võib kolm protsenti võtta maha õhtul kell 21 ja nii iga tunni tagant veel kuni hommikuni välja. Ja hommikul ongi vajalikud protsendid maha võetud. See on udujutt, et ei saa midagi teha. Poliitikud on seda korduvalt arutanud. Soome ja Rootsi said devalveerimisest ainult kasu, kuna seis oli juba sedavõrd halb.

Eesti majanduse pääsemiseks Euroopasse on vaja saada eurotsooni. Sinna saamiseks on vaja teha suuri jõupingutusi. Eurole üleminek on sama tähtis kui Euroopa Liidu või NATO liikmesus. Tõsi, ka eurotsoon ei ole igavesti kindel, kuid selle uppilendamise risk ei ole Eesti omaga võrreldav.

Kunstlikult majandust jahutada pole vaja, see jahtub iseenesest. Kui kohvitass maksab Tallinnas kaks korda rohkem kui Roomas või Pariisis, ei tule meile ükski turist. Küll aga ei peaks uus valitsus inflatsiooni suurendavate lubaduste hoogsa täitmisega uut hagu kogu aeg juurde andma – siis ei põleta ahi mitte ainult sellele nõjatuvat selga, vaid paneb ka maja põlema.