LEEDU ON VEEL PAREM KUI LÄTI

Leedu on Eestist vanem. Homme, 16. veebruaril tähistab Leedu Vabariik 100. sünnipäeva. Quedlinburgi kroonika mainib Leedut esimest korda enam kui tuhat aastat tagasi – 1009. 

Riigiks sai Leedu suurvürst ja kuningas Mindaugase juhtimisel 1230ndatel.

Isiklikult seob mind Leeduga palju. Aastal 1984 käisin 10aastase poisina Vilniuses elus esimest korda väljaspool Eestit kabevõistlustel. Sain mitu mängu pähe, kuid mänguisu see ära ei võtnud. Leedulased on minust paremad olnud palju kordi ka hiljem.

Suhtekorraldusbüroo Powerhouse asutamise järel saime Leedu kaudu oma kliendiks Vene naftafirma Jukos (töö Eestis), mis ca 15 aastat tagasi oli väga kõva sõna. Puhas kuld, olgugi et must. Jukose kaup suhtekorraldusteenusele oli tehtud läbi Leedu kolme Balti riigi peale, sest naftatöötlustehas Mažeikių Nafta, millest üle poole kuulus Jukosele, oli ainus omataoline Baltimaades. Minu Leedu-armastuse juures ei ole vähetähtis asjaolu, et Leedu Kabeföderatsiooni pikaaegne president Ramūnas Karbauskis, kellega nooruses samal ajal kabet mängisime, suutis Talunike ja Roheliste Liiduga 2016. aasta Leedu parlamendivalimised kinni lüüa.

Poliitilises kabetamises on professionaalsed kabetajad olnud mujal maailmas sama edukad kui Eestis Jüri Ratas ja Kaja Kallas, kes mõlemad kabetada armastavad.

Mäletan, kui 2007. aastal Euroopa Kabeföderatsiooni värske presidendina Leedu innukat alaliitu külastasin, tegime Karbauskisega ka mängu, mis lõppes viigiga. Tuju oli parem kui 1984. aastal. Leedu roll Eestis on ettevõtjate jaoks viimase kümne aastaga muutnud. Kuni majanduskriisini pidasid paljud suurfirmad tähtsaks, et nad oleksid esindatud kõigis kolmes Balti riigis. Ja pealinnaks kippus kujunema Riia, mis asus keskel. Oma Leedu kolleegi Arturas Jonkusega, kes paarkümmend aastat tagasi Tallinnas diplomaadina töötas ja ka veidi eesti keelt õppis, oleme kohtunud sageli Riias. Mõlemal on sama pikk tee.

Leedut seob ajalooliselt Eestiga pisku ja leedulasigi elab Eestis vaid tuhatkond. Võib-olla just sellest on tulnud meie üleolekutunne leedulaste suhtes. Ometi ei ole meil Lätis ega Leedus hiilgavaid edulugusid ette näidata. Leedulased on Maximaga tegijad nii Lätis kui Eestis.

Ajalooline rudiment on seegi, et me Eestit, Lätit ja Leedut püüame üheks tervikuks siduda. 

Reformierakond tegi katse nimetada Eesti Põhjamaaks, kuid ega me sellena ennast ikka kuidagi tunne. Isegi Soome, kus elab 5–8% eestlastest, on võõras maa, võõra kultuuri ja arusaamadega. Kuigi ka Soomet on ajaloos Baltimaaks peetud. Ja kunagi oli olemas Leedu–Valgevene NSV, mis kooslusena tundub eriti mõistusevastane. Ent bussiga Vilniusest Minskisse sõites ei tundugi see nii ajuvaba.

Kultuuriliselt ühendab Eestit, Lätit, Leedut ja Soomet – 100aastaseks saanud kaasaegseid riike – väga vähe. Me ei tunne Leedu kirjanikke, me olime hämmingus, et lätlased suutsid Tallinnas samuti Eurovisiooni lauluvõistluse kinni panna. Meid liidab poliitika, täpsemalt ajaloolised tõmbetuuled, millega kohanemisel on olnud ühist õnne ja ebaõnne.

Kui praegu tundub igale targale eestlasele, et Läti on Eestist palju parem – mitte ainult viina, õlle ja jäätise pärast –, siis saladuskatte all julgen mullu mitu korda Leedus käinuna kinnitada, et Leedu on veel parem kui Läti! Seepärast sai minu järeltulijaks Euroopa Kabeföderatsiooni presidendina just leedulanna Ingrida Drukteinyte. Palju õnne teile, Ingrida, Arturas, Ramūnas. Kabetame edasi!