Janek Mäggi: Nüüd tuleb eurot ka väärida!

Kui poes käite, olge ettevaatlikud, et te liiga palju raha ei kuluta. 46,54 eurot tundub palju vähem kui 728,19 krooni. Kuid harjumine läheb ruttu.

Eestis on raha viimase 100 aasta jooksul vahetunud mitu-mitu korda (rublad, margad, kroonid, eurod) ning emotsionaalne muutus asendub peagi arusaamaga, et nii on ja kõik.

Mida euro võiks endaga kaasa tuua? Esmalt saame õnnelikumaks. Jah! Majandusajakirja The Economist aastalõpu number kirjutab, et mida vähem stressi meil on, seda õnnelikumad me oleme ning kauem elame. Euro sisulistelt kaotab devalveerimisriski, sest kuigi euro kurss liigub ja nt dollari või jeeni või jüaani suhtes võib euro nii tugevneda kui ka nõrgeneda, puudutab see meid vähe. Meie peamised kaubanduspartnerid on Euroopa Liidu sees ning euro nõrgenemine aitab meil hoopiski koduturule (kui võtta selleks 495 miljonit Euroopa Liidu elanikku) rohkem müüa – nõrgem raha vähendab importi ja suurendab eksporti.

Euro on päris raha. Kuigi emotsionaalselt võib ju vahel tunduda, et sakslastel kui Euroopa Keskpanga peakontori (mis asub Frankfurdis) hoidjatel on aegajalt nõrgematest ja saamatumatest liikmesriikidest (nagu Kreeka ja Iirimaa) närvid läbi, teevad nad kõik selleks, et see raha püsiks. Et tema väärtus kestaks. Eelkõige tähendab see madalat inflatsiooni, hinnastabiilsust ning kahjuks ka vaevalist majanduskasvu.

Mäletan hästi, kui buumi ajal Eesti “analüütilised poliitikud” näitasid näpuga Saksamaa poole – näed, ei suuda kasvada – ainult 1% aastas – vaadake meid! Paraku ei suutnud Saksamaa ka langeda, vastupidiselt meile. Tegelikult tuleb eurot vaadata kui Saksa (juhitud) raha, mis teeb mulle ainult head meelt. Saksa majanduspoliitika on kindlasti Euroopa parim ja usaldusväärseim – meie tee on muutuda vaikselt Saksamaaks (majanduslikus mõttes), kuigi ajaloolaste jaoks kõlab see ehk võikalt (ning pigem põhjendamatult – neil on ka palju eeskujuväärivat). Saksamaal on Euroopa kõrgeim keskmine palk, Euroopa suurim ja võimsaim majandus, pikaajaliselt stabiilne raha (euro on ju Saksa marga derivaat) ja hinnad.

Eestile tähendab euro hiilivat hinnastabiilsust – hindu on järjest raskem tõsta ning palka järjest raskem juurde küsida. Valu hakkab meile tegema eelkõige see, et meile tundub meie kolmekohaline keskmine palk nii sakslaste, prantslaste kui ka soomlastega võrreldes liiga väike. Paraku jääme siiski äärealaks ja Eesti võib Euroopa Liidus olla väga tore ja arenenud “Misso”, kuid Euroopa Liidu “Tallinnas” on ikka palgad (ja kulud) palju kõrgemad – kuigi raha on sama.

Euro tähendab kindlasti ka seda, et piirkondliku majandusmulli tekkimine muutub palju raskemaks. Euro nõuab valitsuselt palju konservatiivsemat majanduspoliitikat kui seni ning selleks ei piisa enam Eesti valijatele rumalate lubaduste andmisest ja hilisemast vabandamisest, miks nii ikkagi teha ei saa või miks nii tehti. Sümpaatne oli kuulda, kui peaminister Andrus Ansip ütles, et avaliku sektori palkade hüppeline tõstmine 2008. aasta kevadel oli viga. Euro tähendab aga, et sellised vead võivad tulevikus meie maine kogu Euroopa Liidus mõne nädalaga hävitada – eriti investorite silmis. Nii on juhtunud Kreeka ja Iirimaaga.

Aeg-ajalt kuulen, et mis see maine ikka maksab. Milleks sellega üldse tegeleda. Tegelikult sünnivad otsused, mis toovad sisse miljoneid eurosid või viivad neid ära, vaid maine tõttu. Maine ehitamine võtab aastaid, et mitte ütelda aastakümneid (inimeste puhul kogu elu), kuid selle kaotamine juhtub hetkega ja võib purustada kõik – aastateks või kogu eluks. Euro näitab majanduse tervist. Tema kestlikkust. President Toomas Hendrik Ilves ütles oma uusaastakõnes: “Täna võime me ometi täie kindlusega öelda: me oleme teel.” Euro toob sellel teel meile: stabiilse majanduse ja parema maine ning raske töö selle maine hoidmisel ja väärimisel. Tore oleks, kui me oleksime tulevikus eeskujuks mitte ainult eurotsooni pääsemisega, vaid ka seal olemisega. Teine on esimesest palju raskem ja pikaajalisem ülesanne.

Teeme ära?!