Janek Mäggi: õpetajad, kellelt te tahate raha ära võtta?

Annad õpetajatele, avastavad näitlejad, päästjad, politseinikud, ametnikud, arstid ja kes kõik veel, et mida pekki, minu palk jääb ju seetõttu suhteliselt väiksemaks!

Küllap on enamus endast lugu pidavaid õpetajaid surmani tüdinud jutust, kuidas neid tuleb väärtustada, kuidas nad on kallid ja teevad oma tööd hästi, aga mida ei tule ega tule, on raha, täpsemalt öeldes inimväärne ja teiste erialadega võrreldes normaalne palk. Vahel küll visatakse mõnisada eurot hammaste vahele, kuid selle juurde kõlab samal ajal vaevukuuldavalt: „Säh, võtke siis!“.

Valitsus paneb tuima juba aastakümneid, sest kõike muud on rohkem vaja, kui seda inimeste vahel lihtsalt laiali pilduda. Saage hakkama ja kogu lugu! Meil on vaja kergliiklusteid pärapõrgutesse, kus keegi ei liigu ja kus ratturid eelistavad maanteed, sest need inimtühjad teed on lehti ja sodi täis ning kiiresti sõita seal mõnus ei ole. Meil on vaja uhkeid riigihooneid sinna, kus kedagi ei ela, sest see on regionaalpoliitika. Inimestel peab olema võimalik elada seal, kus nad tahavad elada, kuigi nad seal ei ela, sinna elama minna ei plaani ning kui mõni otu seal veel elabki, lahkub peagi temagi – kas linna või taevasse.

Kas õpetajatel on põhjust rahulolematuseks?

Mulle tundub, et õpetajad saavad näiteks riigikogu liikmete ja ametnikega võrreldes tõesti liiga vähe palka. Probleemi lahendamiseks on kolm võimalust: 1) võtta kelleltki raha ära – see on valitsusele ebameeldiv, sest kui näiteks ametnike palgafondi vähendada, hakkavad nad vastu haukuma ja lõpuks tuleb neid juurde võtta, et mäss maha suruda; 2) tõsta makse ehk võtta raha rahva käest – see valitsusele küll meeldib, aga kuna ta on viimasel ajal niivõrd palju inimestelt raha ära võtnud, siis võib sellele otsusele järgneda revolutsioon; 3) hoida raha kokku süsteemi sees – näiteks panna kinni kõik mõttetud koolid maapiirkondades, müüa hooned maha, kolida inimesed kõik linnadesse, igasse klassi panna minimaalselt 43 õpilast ja teha vähemalt 8 paralleeli kolmes vahetuses, nagu oli minul 1.-3. klassini tänases Tallinna Laagna gümnaasiumis (1980-1983) – väikekoolid ja kolkapatriotismi maksku kinni erasektor – kui ei taha maksta, pole kooli vaja.

Kuigi on selge, et õpetajatel on õigus inimväärsemale palgale teiste riigipalgalistega võrreldes, on selle palga pakkumine valitsusele täna kas vastik või vastutustundetu. Annad õpetajatele, avastavad näitlejad, päästjad, politseinikud, ametnikud, arstid ja kes kõik veel, et mida pekki, minu palk jääb ju seetõttu suhteliselt väiksemaks! Tahan ka rohkem pappi, ja kohe!

See, et õpetajad on rahulolematud, ja õigusega, on loomulikult ainult ja ainult valitsuse süü. Riiki saab juhtida üksnes eelarve kaudu, muid võimalusi ei ole. Saamatu eelarve tegemine, kus ei ole suudetud kõigile inimestele anda nende panust hindavat osa – häbi!

Samas, kes ei ole saamatu valitusega rahul, peab ootama veel 3 aastat, et midagi muuta või minna ise Toompeale korda majja lööma. Kahjuks on muidugi nii, et valid enda meelest tublid inimesed, aga ka siis käkitakse ikka kõik ära!

Reformierakond oli Eesti rahva meelest mullustel valmistel mäekõrguselt teistest üle – nüüd peate olema rahul sellega, mida valitsus oravate juhtimisel teeb. Eeldatavalt nad annavad ju raha kogumisel ja jagamisel endast parima. Ja mis peamine – õpetajad ei ole nende valijad. Kui oleks, oleks kõik teisiti.

Karjuge palju tahate, raha te ei saa, ja kõik!
Kuna seis on nii õpetajate kui ka valitsuse jaoks erakordselt s***, mis mitte midagi ei väeta, ongi pooled lahendamatus olukorras. Peaminister teab täpselt, et iga leitud sent nõuab kohe kümmet veel ning ükskõik kui palju leiad, on ikka nutuselt vähe. Õpetajatele võib ju soovitada minna erasektorisse tasuvamale tööle, aga ega sealgi hetkel pudrumäed oota.

Samas olen õpetajate streigi jäägitu pooldaja, see on kindlaim viis näidata ühiskonnale, millega te rahul ei ole ning võibolla ongi parem, kui te palka juurde ei saa – see näitab valitsusele, millised äpud nad on. Brüsseli suunatud rohepesu ära jättes võiks teha midagi asjalikku, aga näe, ei suuda! Hirm, et nad ei oska rahvale ära seletada, miks need õnnetud õpetajad raha juurde said, on suurem, mistõttu tuleb lihtsalt tuima panna.

Jutt, et riigieelarves „rohkem raha ei ole“, on muidugi õige. Riigieelarves on täpselt nii palju raha, kui sinna igale reale kirjutatakse. Õpetajate palga reale on kirjutatud liiga vähe ja mitmele teisele reale liiga palju – kui kuludest rääkida. Indekseeritud kulud on loomulikult arulage raiskamine, sest kõik, mis juhtub automaatselt, vähendab võimalust langetada poliitilisi otsuseid, nt tõsta õpetajate palka. Indekseerimine on saatanast.

Tulude poole peal on minu meelest aga numbrid juba niigi liiga suured – riik ei peaks mitte rahvast veel rohkem koorima, vaid vähendama ümberjagamist ning kui mitte eelarvet kokku tõmbama, siis vältima selle kasvu. Ma ei taha riigile ühtegi senti juurde anda, sest on palju valdkondi, kus riik viskab raha minema. Riik peab õnnelik olema, et ma niigi palju talle raatsin anda – seda on raudkindlalt liiga palju!