Janek Mäggi: "Poliitbroilerite realiseerimistähtaeg"

Eesti poliitbroilereid on niisuguse innuga nuumatud, et nende realiseerimistähtaeg on saabumas. Paljudel Eesti poliitikutel ongi „parim enne“ möödas.

Eesti valitsuste võhm kestab kaks aastat. See on aksioom. Juhan Parts mainis peale oma peaministriameti mahapanemist, et see on töö, mida ükski normaalne inimene üle kahe aasta teha ei suuda. Kõik mahlad pigistatakse välja. Innukast inimesest jäävad alles kuivanud koored.

Andrus Ansip on erand. Spordipoisina on ta vastu pidanud üle nelja aasta. Sportlastel ongi jonni rohkem. Nad peavad võitma. Iga hinna eest. Olema esimesed. Saama medali. See ongi elu sisu ja eemärk. Kes meistriks ei tule, loobub varem või hiljem. Kes tuleb, on õnnetu – miks tähesära ei kesta igavesti, vaid ainult hetke? Ansip oskab olla igas pulmas peigmees ja igal matusel kadunuke. Selle oskusega on ta olümpiavõitjatest üle.

Ivari Padari soovitused tulevasele rahandusministrile jätsid hea mulje. Eriti mõte, et kaks korda päevas tuleb pead pesta. Lisaks sellele muidugi peaministrilt saadavad peapesud, mis võivad olla veelgi tihedamad. Eriti kriisi ajal. Kogu aeg oled pestud ja kammitud. Tipp-topp!

Peapesemise kõrvale on mul uuele või uuenenud valitsusele siiski ka mõned sisulised soovitused. Esmalt – unustage valimislubaduste asemel hoopiski jutt, et ei saa kärpida ehk koomale tõmmata. Lähtuge eelarve tegemisel ikka sellest rahast (mille prognoosimine on, tõsi küll, väga keeruline), mis olemas on. Kui inimene on töötu ja kõik raha otsas, siis on otsas. Kui palk on väiksem, siis on väiksem. Tuleb hakkama saada sellega, mis on. Isegi kui seda on ebamõistlikult vähe.

Teine asi. Püüdke kõik asjad läbi mõelda. Kas riik ikka peaks pakkuma kõike seda, mida ta täna pakub. Ja kas kõigest, mida riik enam pakkuda ei taha, peaks ikka loobuma. Kui eraisiku tasandile tulla, siis näiteks puhkusest loobumine on väga rumal. See lühendab oodatavat eluiga.

Eesti poliitbroilereid on niisuguse innuga nuumatud, et nende realiseerimistähtaeg on saabumas. Paljudel Eesti poliitikutel ongi „parim enne“ möödas. Kui peaks tõeks osutuma, et Indrek Tarand napsab koha europarlamendis, on see kinnitus sellest, et uutele tulijatele-tegijatele on nõudlus olemas.

Jälle on aeg Res Publicat ning rohelisi teha. See tähendab – anda lubadusi, mida rahvas ootab, kuid mida võimulolijad lubada ei saa. Opositsioonis olles on lihtsam lubada kui valitsedes. Väljaspool Riigikogu olles on lihtsam lubada kui opositsioonis. Sest enamasti lubatakse asju, mida on võimalik teha vaid millegi arvelt. Ressursid on alati piiratud. Ka heal ajal. Roosamanna on püramiidskeem igal juhul.

Kuidagi kipub nii olema, et poliitikute valmislubadused keskenduvad sellele, mida nad teeksid, kui võimule saavad. Kuid sellest, mida nad on lubanud ja ära on teinud, on vähem juttu. Keskerakond on seda siiski taibanud. „Tehtud!“ oli hästi tehtud valmisreklaam. Läks legendina massidesse. Irooniaga kasutavad needki, kes Keskerakonnast ei pea.

Praegu käib valmistrall. Milliseid lubadusi ootaks? Selliseid, millesse parteid ise usuvad. Mida nad tahavad väga-väga ellu viia. Mis on riigi pikaajalise arengu seisukohalt kasulikud võimalikult paljudele. Et heaolu paraneks. Enamasti on need väiksed detailid, mis loovad positiivse emotsiooni.

Seda aega, et Eesti keskmine palk küünib Saksamaa eeskujul üle 60000 krooni, me vaevalt näeme. Ja kui see tulekski, siis oleks inflatsioon meeletu. Sest vähemalt siiani ei ole me suutnud mitte suurendada tulusid, vaid kulusid.

Samas on kulude suurendamine üks võimalus tulusid suurendada. Eesti on ju seda teed läinud. Võtad 100 miljardit laenu, raiskad ära ja elad mitu-mitu aastat ilusat elu. Kui raha otsas, siis on muidugi kurb. Valitsus saab vist juba aru, et raha on otsas. Kuid kas ta ka mõistab, mida see tähendab? See tähendab, et katteta lubadused ei maksa midagi. Mitte midagi.