Janek Mäggi: "Kullahinnaga kroon"

Majanduses on hullud päevad - "Kaks ühe hinnaga" kampaania käib täie hooga. Kauba vahetamine raha vastu on eluküsimus.

Raha tundub väärtuslikum kui aasta varem. Kuigi piimaliiter maksab kaupluses enam-vähem sama palju kui siis, saab väga paljusid kaupu osta odavamalt kui mullu. Maad, bensiini, juustu. Krooniline rahapuudus, millest rääkis kunagine Eesti Loto reklaam, on üldlevinud diagnoosiks saanud ka Eestis.    
Majanduses on hullud päevad – “Kaks ühe hinnaga” kampaania käib täie hooga. Kauba vahetamine raha vastu on eluküsimus. Need, kes müüsid oma kinnisvara pärast esmaseid probleeme veidi odavamalt, kuid kohe, on või sees. Investeerimise kuldreegli “Osta aeglaselt, müü kiiresti!“ järgijad ei ole pidanud ka seekord selle tõetera paikapidavuses kahtlema. Mida siis nüüd, kui jahtumine on kohati asendunud jäätumisega, ikkagi teha, et hing püsiks sees ja meel rõõmus? 
Kõikjal räägitakse säästmisest kui viisist, kuidas säilitada elatustase, vaatamata palgakasvu peatumisele. Kes sellele nüüd mõtlema hakkavad, on juba hiljaks jäänud. Nagu Eesti riik. Rasva peab koguma headel aegadel, siis ei ole kehvadel aegadel nälg nii suur, et päris ära tapab. 
Kas odavamad hinnad peaksid innustama ostma või on see lõks? See võib olla lõks. Piisava sularahahulga olemasolu või selle kiire hankimise võimalus on võtmeküsimus keerukamatel aegadel. Nagu praegu. 
 
Kui raha on vähe, muutuvad kaubad kalliks 
 
Kes paigutasid kogu oma vaba raha aktsiatesse või kinnisvarasse, võivad praegu olla suures hädas. Nördimus on suurem, kui rahapaigutus sai tehtud näiteks pangatöötaja soovitusel. Sest säästud sulasid nagu lumi pärast nädalalõputuisku.  
Palgatöölise elu on lihtsam – kui ta ei kaota tööd. Inimene, kes teenib 15 000 krooni kuus, saab sellest ehk ka üht-teist kõrvale panna. Ometi ei aita igakuine 500 krooni säästmine kuigi palju, sest kui seda teha näiteks kaks aastat, koguneb säästuks umbes ühe kuu palk. 
Kõige suurem paradigma muutus on toimunud rahaga. Nüüd me mõistame, et võimalus teenida veel rohkem raha ei ole raha ainuke eesmärk. Ja asjad, mida raha eest osta saab, võivad oma väärtust ajas kaotada. 
Kui turul on raha palju ja seda on võimalik odavalt “osta”, muutuvad asjad kalliks – isegi kohvitass kohvikus või mänguasi kaupluses. Kui aga raha on vähe või pole seda üldse, muutuvad asjad üha odavamaks. Peaaegu nullini välja ehk kui mitte keegi ei taha midagi osta. Õigemini tahaks, aga pole, mille eest. 
 
Kui haripunkt käes, saabub langus kiiresti

Siis võib raha väärtus ajas hoopiski tõusta – jutt, et intressimäärad on inflatsioonist madalamad, võib lühikeses perspektiivis innustada meid laenu võtma, kui hiljem võib selguda, et oleme selle tõttu jäänud hoopis vaesemaks. 
Võõras raha on hea kuni hetkeni, mil me ei pea seda tagasi maksma. Kuid näiteks devalveerimise korral tuleb meil laenu tagastada rohkem, kui seda võtsime. Selle mõru pilli pidid soomlased ja rootslased 15 aastat tagasi alla neelama. Majanduskeskkond paraneb reeglina pikkamööda ning saavutab kõrghetke kiiresti – kui haripunkt on käes, saabub langus kiiremini, kui keegi kunagi oodata oskas. Ja muutused on dramaatilised ning uskumatud. 
Sest isegi selline paharet nagu raha väärtust sööv inflatsioon võib täiesti kaduda. Näiteks Jaapanis, kus 1990. aastate majandussurutisele järgnes deflatsioon (raha väärtus mitte ei vähenenud nagu inflatsiooni puhul, vaid suurenes), juhtus selline kummaline lugu, et intress muutus negatiivseks. Üldisi trende täielikult eirata ei saa. Kui majandus tõuseb, tuleb silmad lahti ringi käia ja võimalusi ära kasutada – riskidega arvestades. Kui majandus langeb, tuleb kas või sellepärast kokku hoida, et kõik hoiavadki kokku ja varasemate kavade elluviimine võib osutuda raiskamiseks – need ei anna oodatud tulemusi. 
Kuid rahal on omadus otsida tööd ning seepärast läheb majanduses juba praegu järjest paremaks. Sest kui raha leiab töö, siis annab ta tööd ka paljudele, kellel seda ei ole. Ja uus majandustsükkel on alanud.