Janek Mäggi: Valitsus lõpetab tõe ja ausa teabe edastamise

Valitsuse otsus tõsta ajakirjanduse tellimuste käibemaksumäära toobki kaasa Toompeal hangu ja vikatitega lärmava rahva, kirjutab Janek Mäggi.

Harva on mõni Eesti valitsus julgenud ajakirjanduse nii närvi ajada, et ta nimetab enda kohtlemist šokiks. Võib ainult oletada, kuidas ajakirjandus sellisele kohtlemisele reageerib – paberlehed kaovad kiiremini kui rohelised julgevad unistada, näruste palkadega ajakirjanikud kaotavad selle viimsegi töö ning lähevad peagi Toompeale parlamentäärideks. Käibemaks asendub kättemaksuga.

«Ajakirjandus teenib avalikkuse õigust saada tõest, ausat ja igakülgset teavet ühiskonnas toimuva kohta. Ajakirjanduse üks peamine kohustus on ühiskonnas kriitiliselt jälgida poliitilise ja majandusliku võimu teostamist,» seisab Eesti ajakirjanduseetika koodeksi punktis 1.2. Normaalne valitsus kriitikat ei talu, seepärast on mõistlik kriitikud välja suretada.

Kuna ajakirjandus on oma loomult kompromissitu, ei ole valitsusel mingit mõtet talle halastada. Niikuinii on Facebook, Google jt välismaised kanalid võtnud ära liiga suure osa reklaamituludest, endised ajakirjanikud juhivad parema meelega Riigikogu, suurlinna või parlamendikomisjoni, kui töötavad Eesti suurimas päevalehes peatoimetajana.

Ajakirjandust peavad siiski kõige rohkem kartma poliitikud. Mõnevõrra sõltub tõe paljastamine ka sellest, kelle kohta seda paljastakse. Üks tippsportlane saab dopingu eest kindlasti teravamalt nahutada kui teine, kes on väliselt teinud justkui sama asja. Suhtumine loeb, suhtumine on kapital.

Eesti ajakirjandus on täna sarnases positsioonis kui veel mõnda aega tagasi õpetajad: kõik väidavad, et hindavad – sõnavabadus on meil olnud maailma parimate killast – kuid selle kaitsjaid närutatakse. Iga jobu saab aru, et ajakirjanduse käibemaks kahandab sõnavabadust, ajakirjanduse kvaliteeti, tema olemuslikku tõetruudust.

Valitsusele pole mõtet ette heita, et nad on asunud kättemaksu teele. Sest ajakirjandus põhjustab ebameeldivusi ka neile, kes on enda meelest alati kõike õigesti või väga õigesti teinud.

Küll aga on tagajärjed veidi nagu õllehinna (loe: aktsiisi) tõstmisega: võtad ära rahva rõõmu (õlle) või nüristad tema mõistuse (tapad vaba sõna), tulemus on üks: õnnetu ja rumal rahvas, kes kõige parema meelega lärmab hangu ja vikatiga Toompeal, mitte ei ehita unistuste Eestit.