Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Nils Niitra, "Ekspankuril puudub vaid sõnnikuhõng"

144
06.08.07, Tartu Postimees, Nils Niitra, "Ekspankuril puudub vaid sõnnikuhõng" Alatskivi kandis oma suvesid veetval ekspankuril ja PR-mehel Janek Mäggil on maamehe pisik küljes – võtaks või lehma, sest muidu ei ole ikka piisavalt päris.

Alatskivi kandis oma suvesid veetval ekspankuril ja PR-mehel Janek Mäggil on maamehe pisik küljes – võtaks või lehma, sest muidu ei ole ikka piisavalt päris.


Tartu poolt minnes vahetult enne Alatskivi vasakule Kokora poole sõites on Tartumaa kauneimad vaated. Vähemalt minu arvates.
Kalevipoja sängist veel vasakule ja mõned kilomeetrid mööda kruusateed.

Siis ongi see kena ajahambast puretud talukoht, kus kunagise Ühispanga asepresidendi, praeguse kommunikatsioonibüroo Powerhouse juhi ning muide ka kabeliidu presidendi Janek Mäggi viieliikmeline pere suure osa oma juulidest veedab.

Juulidest seepärast, et siis enamik Mäggi kundedest puhkab. Lisaks käib ta seal enam-vähem kõik nädalavahetused maist hilissügiseni.

Kaheksa-aastane Joonatan, kuuene Morten ning kahene Jette sehkendavad liivakastis. Vahepeal Jette jonnib pisut, ent selles pole kaheaastaste laste vanematele mitte midagi uut.

Vikat sahiseb

Omal ajal on krunt jagatud kaheks ja kõrvalmajas elab naabripere aasta ringi sees. Aeg-ajalt longib üle õue naabrikrants.

Tegelikult kuulub see vana talu Janek Mäggi naise Kätlin Mäggi vanematele, nii on ka marjapõõsandus ning väikeaiandus Janeki ämma kanda. Kord nädalas tõmbab Janek Mäggi muruniiduki käima ning sõidab sellega pealetükkivast rohukamarast üle. Siis haarab vikati ja sahistab kaugemates kohtades.

Vikat, nagu ka muu maaelu, pole 33-aastasele Janek Mäggile midagi võõrast, pigem vastupidi. Mees on omal ajal ematalus isegi küülikukasvatusega leiba teeninud.

«Rekordajal oli mul 70 küülikut vanaema juures,» räägib ta. «Ma arvan, et võiksin vabalt talu pidada. Lehma heina võin vikatiga lõdva randmega ära teha.»


Võõras pole Mäggile kuivkäimla, mille mees omal ajal talu juurde püsti pani. Võõras pole ka ämbriga vee tuppatassimine ja kopsikumajandus.

Mäggi kuulub veel sellesse põlvkonda, kelle vanaisad-vanaemad elasid maal, ja nõnda veetiski ta lapsena kõik suved maal. «Olen oma tutvusringkonnas väheseid, kes oskab lehma lüpsta,» räägib ta. «Kui ma kümnene olin, siis istusin heinateo ajal looreha peal.»

Mäggi isatalu on Kuigatsis Otepää kandis, üks vanaema elas Läänemaal ja vähemalt nädal lapsepõlvesuvest möödus ka tädi juures Hiiumaal.

Suurim luksus Mustjärv

Aga kuhu jääb luksus, küsivad kiibitsejad? Isegi telekat ei ole majas! Suurim luksus, mida tehastes ei valmistata, on Mustjärv, kus Janek Mäggi vähemalt kolm korda päevas ujumas käib.

«Kolme nädala jooksul üks päev jäi vahele,» lausub Janek. «Poja endisel lasteaiakaaslasel oli kaheksas sünnipäev ja siis ujusime läbi kaheksa järve. Joonatan tegi kõik järved kaasa.»

Järvel on mere ees olulisi eeliseid. «Käisin just Hiiumaal sugulaste juures ja küsisin siis seal, kas nad ujumas on käinud,» räägib Mäggi. «Ühe korra olid, sest vesi on külm. Siin saab viis kuud jutti ujuda!»

Lisaks ujumisele lahutab Mäggi meelt ümbruskonna teedel jalgratast pedaalides. «Need metsateed on siin kihvtid,» tähendab ta.

Lastele meeldib Mäggi kinnitusel väga maal olla. «Eks me liigume nendega suhteliselt palju ringi ka,» lausub ta. «Ma elaks isegi maal, aga Tallinna lähedal võibolla ei viitsiks. Mulle selline põllu peal elamine küll ei meeldi. Praegusel eluetapil teeks kaugemal elamise keeruliseks see, et üks poiss läheb teise klassi ja teine peagi kooli.»

Aga muidu koliks Mäggi hea meelega Tallinnast ära. «Võibolla peaks lehmi ka. Ega lehmasitalõhnast ja lehmakookidest tunneb täitsa puudust,» esineb mees mõneti jahmatava avaldusega. «Sellel on lapsepõlve hõng küljes. Heinategemisest tunnen ka puudust,» lisab ta.

Kas kabeliidu presidendil Mäggil on maal puhkuse ajal kellegagi kabetada? Mitte eriti, ehkki kaheksa-aastane Joonatan tunneb juba asja vastu huvi ja saab isa hinnangul natuke mängule pihtagi.

Klouni sündroom

Maapuhkus ei tähenda Mäggile kärarikkaid grillipidusid rohke õlle ja sõprade seltsis. «Igal aastal ikka üks-kaks sõpra on käinud oma peredega,» lisab ta. «Aga mul on see klouni sündroom. Kui klounilt küsitakse, miks ta mossitab, siis kloun vastab, et ta puhkab.»

Sellega viitab Mäggi oma kommunikatsioonitöö väsitavusele. «Talveajal suhtled oma ringkonnaga nii palju, et puhkuse ajal ei taha üldse rääkida. Kuulata meeldib küll – naabrimees Riho tahab mõnikord poliitikast kõneleda,» lausub ta. «Rihoga ongi sellepärast tore, et tema räägib ja mina kuulan ning kõik on paigas.»

Meilipostiga suhestus Mäggi puhkuse ajal korra Alatskivi raamatukogus, lisaks veel üks WiFi levialasse sattumine Tartus. Lehti ostab ta siiski kohalikust poest iga päev. Et mitte päris aja pulssi minetada.


Paari puhkusenädalaga ei jõua Mäggi sõnul maal just palju ära teha – kolme lapse kõrvalt kulub põhiosa ajast olmele alates nõudepesust ja lõpetades muru niitmisega.

Õhtuti enne magamaminekut teeb Mäggi lahti portfelli, kus on kuhjas rahvusvahelised majandusajakirjad, mida ta ei jõudnud linnas läbi lugeda. «Mul on oma lektüür,» ütleb Mäggi. «Loen mõnikord juturaamatuid ka, aga eelkõige käib jutt Business Weekist, Econo-mistist ja Forbesist.»