Ära nuta, lillekapsas!

Reformierakond on Eesti kõige edukam poliitfirma. Edgar Savisaar on Eesti kõige võimekam poliitik. Kõik erakonnast irdujad pole bumerangid, kuid nt Andres Herkel oli.

Ka paari võtmeideega, mis enamikule ühiskonnast (kuid mitte kõigile!) on vastukarva, võib päris palju saavutada, näitasid Mart ja Martin Helme.

Kaotajaid on tegelikult kaks. IRL ja sotsiaaldemokraadid. Eriti aga nende nimekirjades kandideerinud uute tulijatena riskijad. IRL laskis minema nn kampsunid ning arvas, et see kahju pole suur. Keskerakond on lasknud minna kõigil, kes korralikult käituda ei mõista, ning võitnud alati hääli juurde. Juhtimiskriisis vaevlev IRL seda ei suutnud.

Lisaks veel täiesti sihtrühmast mööda kampaania, pigem teiste erakondade toetatavatesse sotsiaalsetesse gruppidesse kuuluvate avaliku elu tegelaste kaasamine, ning oligi “pekkis”. Suur hääbumise oht

Need valimised kinnitasid: superstaari teeb kaubamärk, mitte vastupidi. Erakondade kaubamärkide taga olev ideoloogia ning seda ellu viivate inimeste sobiv kogum.

IRL kaugenes sinimustvalgest ning muutus pesupulbriks. Kuigi 78 707 inimest ei pidanud seda probleemiks, oli see unistustest kaks korda väiksem saak. IRL on alati tahtnud olla parem kui Reformierakond, ent viimasel kahel valimisel see ei õnnestunud. Järgmine kord niivõrd tugevat nimekirja kokku saada on ilma geniaalselt värske peaministrikandidaadita täiesti võimatu. Lagunemise ja hääbumise oht on suur, sest tahumatud ja mässumeelsed vabaerakondlased lagundavad IRLi nende endi saamatuse, isepäisuse ja empaatiavõimetusega.

Sotsiaaldemokraatide pettumus on hillitsetum, kuid seda sügavam. Sven Mikser küpses peaministrikandidaadiks, kuid Eesti rahvale peavooluks sobimatu ideoloogia on võimeka mehe enesekindluse põrmustanud.

Paljude esimese suurusjärgu avaliku elu tegelaste pettumus ei ole sotsiaaldemokraatide leeris sugugi väiksem kui Erki Noole oma IRLis: tõeline häving. Ootustega võrreldes. Eestlastele meeldib raha ja heaolu, aga nad kardavad punast värvi. Keskerakonna roheline on seepärast kavalam valik.

87 186 häält on Sven Mikseri, Urve Palo ja Indrek Saare jaoks nukker ja valus. Sest inimesed tahavad samastada end eduga. Nagu Yoko Alender ja Eerik-Niiles Kross – uurisid reitinguid ning lasid sobival ajal jalga. Pärast valimisi on IRLil ja sotsiaaldemokraatidel avalike toetajate kooshoidmine väga raske.

Kirjum poliitikamaastik

Hea erakond on poliitikule ikka see, mis annab tööd.

Reformierakonnale kuulub kogu võim riigis, Keskerakonnale Tallinnas, mis ongi peaaegu üks ja seesama asi, sest Tallinn on enklaav Eesti sees. Palju töökohti kümnetele inimestele, kes kõik teevad põhitööna poliitikat. Lisaks saavad sotsid ja isamaalased riigilt kaks korda vähem raha kui Reformierakond ning Keskerakond.

Eriti valus laks on see reklaamitegemise konkurentsivõimele. Ning tagant tulevad Vabaerakond ning EKRE on selles vallas peaaegu sama võimekad kui kaks “keskpärast” erakonda. Erakondade toetamise süsteem on kastistav.

Eesti poliitikamaastik muutus kirjumaks, kuid ilmtingimata mitte halvemaks. Rohkem rahva nägu. Kuid rahvas võib olla ka eksimuste ja möödapanekute suhtes julm. Üle poole Riigikogust vallandati. Ebaõnnestunud poliitikule on ainus lohutus: ära nuta, lillekapsas, homme sööb sind hobune. Eesti poliitika hobune on alates 2005. aastast olnud Reformierakond.