Kuna Eesti juhtkonnas on inimesi, kelle meelest Eestil visiooni vaja ei ole, kuid teine osa (pigem opositsioonist ja rahvast) nõuab seda, süvenesin pühade ajal sellesse, milliste visioonidega on rahvast Eesti territooriumil aegade jooksul motiveeritud. NLKP XXIV kongressi ettekandes (1971) ütles keskkomitee peasekretär seltsimees Leonid Brežnev: “Meil läks korda edasi liikuda olulisel määral suunas, mis lõppkokkuvõttes väljendab meie partei tegevuse peamist mõtet: liikuda edasi kogu nõukogude rahva elujärje ja kultuuritaseme edasise tõstmise suunas.”

Rohkem pingutada

Ka Eestil ei ole valitsuse tasemel muid mõtteid, kui ainult veel rohkem pingutada (kui tugineda peaminister Taavi Rõivase väljaütlemisele). Pigem tuleb siiski nõustada oponentidega – niimoodi edasi ei saa, sest rahva elujärg ei parane (hinnad tõusevad kiiremini kui palgad, rahvas põgeneb maalt ja riigist) ning kultuuritaseme tõstmisest me piisavalt huvitatud ei ole (nt ETV finantseerimine on aastatepikkune naljanumber, kultuurimajadest ei tasu rääkidagi). Brežnev pingutas kõnedega rohkem kui Rõivas, kuid (riik) saavutas sellest hoolimata vähe. 2016. aastal võiks Eestil olla peamise mõtte leidmise aasta – kui omal ühtegi ei ole, võib appi võtta Brežnevi, idee ei olnud halb. Siiski: kui tema motivatsioonist pakatavate ja kestvate ning tormiliste kiiduavalduste saatel esitatud kõned langetasid riigi stagnatsiooni, võib riiklik motivatsioonikõnede stagnatsioon suruda Eesti lausa eluisutuse kõrbe – Brežnevi meeskond oli Eesti juhtivideoloogide omast selgelt innustavam. Lenini teoste 33. köites (1955) on värvikas tekst “Uued ajad, vanad vead uuel kujul”, kus ta kirjeldab, kuidas väikekodanlike kõikujate ilusate demokraatlike ja sotsiaaldemokraatlike fraaside taga on sõnades ähvardav, ülbe ja upsakas väikekodanlik revolutsionarism, mis tegelikult on tühine, killustunud, laialivalguv ja kõlupäine. Meiegi tahame sõnades brežnevlikku majanduslikku edu, kuid vihkame nepmaneid (tänavakaubitsejad, ärikad 20ndatel, halvustav sõna uue majanduspoliitika [nep] viljade kohta), väikeettevõtjaid, kelle elu sisu on teenida raha, parandada oma elujärge, ning selle protsessi üksluisuse vältimiseks tarbida võimalikult kõrgetasemelist kultuuri.

Ideoloogiline kriis ja eliit

Eesti avaliku arvamuse vaevlemine ideoloogilise kriisi keskpunktis ning eliidi võimetus selle saatuslikkusest endale aru anda on taasiseseisvunud Eestis valusam kui kunagi varem. Poliitikute ja avaliku sektori eneseimetlus ei erine 1913. aasta Tsaari-Venemaa või 1938. aasta kodanliku Eesti aegsest. Autode käibemaksu tagastamise lõpetamine (ning ca 30 miljoni euro vähem laekumine võrreldes planeerituga) oli sarnane käik, nagu 100 aastat tagasi oleks talupoegadele öeldud, et kui sul on hobune ja sa käid sellega ka kirikus – järelikult ei ole see tööloom ja sa pead maksma selle pealt 7 päeva luksusmaksu. Meie ühiskonnas puudub 90. aastatega sarnane kirg raha järele. Elujärge tahame parandada küll, aga ainult avaliku sektori tipus, mitte talupoegadel. Nood mingu Soome koristajaks või ehitajaks, kuigi sealt aetakse nad kah juba minema… Rahvas, raibe, söögu heinu. Positiivne programm Eestile? Sööme poole vähem. Teeme sõnu poole vähem. Mõtleme poole rohkem. Töötame (peaga) poole rohkem. Teenime 2,5 korda rohkem (Soome tase). Erasektoris kõigepealt. Kellel on sellel aastal palju rohkem raha vaja kui mullu, tõstku käsi püsti! Teenime ära!