Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Miljardi krooni eest (hea)tegevust"

457
12.07.10, Õhtuleht, Janek Mäggi: "Miljardi krooni eest (hea)tegevust" Riigilt saadava miljardi kõrval on lühiajaline mõnekümne miljoni kroonine ette kulutatud raha Eesti erakondadele vaid kärbsemust.


Ühiskonna suunamiseks ja juhtimiseks on mitmeid viise. Võim ei ole ainult see, mis võimaldab seadusi välja anda ja valitseda. Võim on võimalus panna inimesi mõtlema nii, nagu sa tahad, et nad mõtleksid, ja käituma nii, nagu sa tahad, et nad käituksid. Võim on meedial, jalgpallil, spordil, kultuuril, kirikul, «Teeme ära!» kampaanial, heategevusorganisatsioonidel (kuid ka halbade kavatsustega tegijatel – näiteks maffial).
Kõige rohkem võimu on (edukatel) erakondedel. Nende võim on peaaegu piiramatu (teised tahtega tegijad saavad midagi korda saata ainult nende kaudu) ning rahastamine parim – nad ise otsustavad, kui palju neil oma võimu teostamiseks raha vaja on.
Meelis Atonen arvutas «Keskpäevatunnis», et nelja parlamendiaasta jooksul toob iga koht erakonnale sisse ca 3,5 miljonit krooni, ja 30 kohta, mis on Reformierakonna ja Keskerakonna häältekogumi tõenäolise vaste suurusjärk, 105 miljonit krooni. Samas tuleb olla nõus ka Rein Kilgiga, et kui lisada sellele näiteks parlamendiliikmete (küll isiklikult saadavad) palgad jms., on summa vähemalt kaks korda suurem.

Asja tuleb teha hingega

Erakondadel on kõige suuremad võimalused muuta ühiskonda selliseks, nagu neile (nende liikmetele, toetajatele, kaasamõtlejatele) meeldib. Sest ainult entusiasmiga väga kaugele ei purjeta. Kuigi – suured asjad algavad eelkõige entusiasmiga. Kui minna restorani, mille peakokk «elab» restoranis, on tulemus vaimustav – näiteks Moonis. Kui minna restorani, millega tehakse «äri», on taaskülastuse soov tihti olematu.
Kui lehed avaldasid erakondade 10 miljonile kroonile lähenevad miinused, helistas sõber ja küsis, mis ma sellest arvan. Finantssektoris töötanuna tegin järelduse, et tegemist pole mingisuguse kasiinomänguga, nagu meediast võis mulje jääda. Kui erakondade nelja aasta toetused kokku liita, lisada palgad, kohalikes omavalitsustes teenitav, kaudselt erakondade kaudu saadavad töökohad jne., finantseerib riik iga valimistsüklit (ja inimesi, kes selles karussellis osalevad) rohkem kui miljardi krooniga.
Selle kõrval on lühiajaline mõnekümne miljoni kroonine ette kulutatud raha vaid kärbsemust. Meenutagem, et Eesti eraisikute laenujääk on praegu ca 115 miljardit krooni ning kuna tegemist on pikaajaliste laenudega (valdav osa üle 20 aasta), makstakse sellest igal aastal põhiosa tagasi väga vähe – kindlasti üle poole läheb intressideks. Keskmise eestimaalasega võrreldes on erakondade rahaseisud loogilised, pigem head (kulutada tuleb ju selleks, et saada tulu – tavaline äri- ja investeerimispõhimõte).
Ainus, mida erakondade rahastamisskeemile võiks ette heita – ta tsementeerib võimulolijad võimule. Parlamendis mitteesindatud jõududel on parlamenti pääseda keeruline – neil pole oma ideede propageerimiseks ja jõudude koondamiseks piisavalt raha ja mõjukust. Iseküsimus on, kas nad seda vääriksidki. Sageli mitte.

Kui ei meeldi, tee ise

Sest kui aus olla, on enamik nutikaid inimesi, kellel on poliitikasse mineku soov olnud, leidnud endale sobiva erakonna ka olemasolevate seast. Ja kes ei ole leidnud, on teinud oma «poe». Kes on kohta parlamendis väärinud, on selle ka saanud. Ja kes on selle koha hiljem kaotanud, ei ole osanud võimalust midagi korda saata väärtustada.
Poliitikute kritiseerimine on mõtleva ühiskonna järelevalve meetod – nagu ehitusjärelevalve või nii –, et töö oleks kvaliteetne ja hind õige. Samas peab keegi seda «maja» ehk riiki, milles me elame, ehitama ja remontima. Ja hea, kui ta on motiveeritud seda tegema.
Ühiskonda ja avalikkust ei häiri mitte see, et erakonnad saavad raha ja teevad selle eest oma (liikmete, toetajate ja kaasamõtlejate) ideedele reklaami. Paljud ideed lähtuvad ju ühiskonna huvidest ja väärivadki elluviimist.
Õigustatud pahameel tekib siis, kui erakonnad-poliitikud kuritarvitavad võimu ja usaldust ning on omakasupüüdlikud. Paraku on ka selliseid näiteid, ja mitte üks või kaks.
Ja lõppude lõpuks (ning vaatamata sisenemiskünnistele – näiteks erakonna puhul 1000 liikme nõue) on kõigil soovijatel võimalik suhteliselt lihtsalt (võrreldes äri või kultuuri või spordiga) oma ideid ühiskonnale tutvustada ja neile häälte näol tulemuslikult toetust otsida. Et see võimalik on, teame nii Res Publica, Roheliste kui ka Indrek Tarandi kogemusest.
«Vanade» erakondade kiituseks tuleb öelda, et nad on stabiilsed ja pikaajalisele võimulolemisele orienteeritud. See ei olegi halb, hoopis vastupidi. Kuna ühiskonna järelevalve toimib hästi, peavad nad sellega väga-väga arvestama. Kes ei arvesta, lendab ajaloo prügikasti.