Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Hea laps käib koolis jala

Õppeaasta alguses, kui oma kolm jütsi kooli saatsin, meenusid mulle hurmavad augustikuised rattasõidud Haanja kuplite vahel. Kas me tahame, et keegi Missos koolis käiks? Et Eestis oleks elu ka väljaspool Tallinna?
Ma tean, see on kulutõhususe küsimus. Kodulaudas pole mõtet kanu ega sigu kasvatada. Ka lapsi mitte. Kallis. Farmis on parem. Lehma ei ole vaja isegi õue lasta, annab rohkem piima. Kanade ja sigade suhtes on tulnud halastamatult käituda mitme tõve puhul, koolide nakkushaiguse – lastepuuduse korral – tuleks püüda neid siiski ravida, mitte liiga kergekäeliselt hukkamisele saata.
Tutvustasin Maailma Kabeföderatsiooni presidendile Harry Ottenile ja tema abikaasale Elsile päris Eestit – viisin nad Pärnusse, Viljandisse, Tartusse, Alatskivile ja Peipsi äärde. Kui olin nad otse lennukilt auto peale võtnud ja hakkasime Pärnule lähenema, ütlesid nad nagu ühest suust: Eesti on täiesti tühi maa! Siin pole nii pika vahemaa peal mitte ühtegi linna, isegi õiget küla mitte! Holland, Ottenite kodumaa, on pindalalt Eestist veidi väiksem, sellest 20% asub allpool merepinda ning 50% kuni 1 meeter üle. Kui Tallinna jõudsime, arvas Harry, et nad võiksid oma 16,8 miljonist inimesest meile laenata nt kaks miljonit hollandlast – ning Eestil ei oleks enam vaja pagulastele mõelda. Eestis on ruumi vähemalt 10 korda suuremaks asustuseks, nagu Holland näitab. Kõigil on elu ja töö: Holland on maailma suuruselt 17. majandus ning vaid veidi rohkem kui kaks korda väiksem Venemaa omast...
Et Eesti on “igav liiv ja tühi väli”, kinnitas juba Juhan Liiv. Selleks et Eesti edeneks ja areneks, on vaja inimesi. Kulutõhususega neid ei saa. Neid saab visiooniga, kuidas esmalt kogu Eestis elu säilitada ja siis arendada. Misso mehed pakkusid: tulge meile. Õige. Üle-eestilise elu säilitamise alus saab olla uue elu loomise, arendamise ja kasvatamise tahe. Kui kooli enam pole, võib juhtuda, et mõne aja pärast ei märka me Viljandi lähedalt mööda sõites, et sealgi keegi elab. Riiki tuleb juhtida nagu perekonda, mitte nagu börsifirmat. Perekonnas peab lastele andma valida, kas nad tahavad käia kunstikoolis või spordikoolis või mõlemas. Isegi kui üks on kallim, võib see olla mõistlikum. Mõni on multiandekas. Kool on minu jaoks sarnane kirikuga – kui katus peal ja inimesed käivad, näitab see elu võimalikkust ja olemasolu. Me ei pea kedagi maale ajama, aga me ei pea ka kedagi sealt ära ajama. Miks me “armastame” tühja maad, inimtühja Eestit ja kuidagi asustatud Tallinna? Ma olen Hollandis tänu kabele käinud üle 20 korra ning kogu maa läbi sõitnud. Nad võitlevad iga lapi eest. Harivad ja armastavad. Me imestasime, et kuidas on Lätis ja Leedus alles kodusead, kelle kodu on talu – meil aga pole. Võib-olla seepärast, et meie üheaastane vaade – selle aasta eelarves jälle üle-eestiliseks eluks raha pole – on ebamõistlikult lühike. Linnastumine on paratamatu, kuid sunnitud suurlinnastumine ja põgenev väljaränne mitte. Ettevõtluse “toetamise” suhtes olen palju skeptilisem kui regionaalse taristu tagamisele peale maksmisel. Hinges loodan, et Eesti poliitikasse hakkavad imbuma noored maakad, kelle sünniaasta on nt 1991 ja hiljem. Kes saavad aru, et meil on vaja inimesi. Palju. Igal pool. Üle Eesti. Kas “Hea laps läheb kooli jala!” oleks tore maaeluministeeriumi regionaalprogramm, mis kolib kõik Eesti lapsed algul maakonnakeskustesse ja mõne aasta pärast Tallinna kokku, sest nii on kulutõhusam? Ei. Eestlane peab saama elada seal, kus tema elab. Riik peab tulema tema juurde. Eriti kui tal on lapsed.