Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Tööpidu laulupeo ette ja taha"

341
06.07.09, Õhtuleht, Janek Mäggi: "Tööpidu laulupeo ette ja taha" Laulame ja tantsime üheskoos paar päeva viie aasta jooksul, muul ajal põrnitseme üksteisele tigedate nägudega otsa ega saa aru, miks naabrimehel läheb paremini kui minul.

Küsisin kolleegilt, mida ta arvab laulupeost. Ilma me olla ei oska, kuid üldistus, et laul – see on kogu meie identiteet, on tugev liialdus. «Kuni pooled inimesed ei pea ju viisigi,» sõnas ta.

Me ei peaks klammerduma piiratud arvu märkide külge. Laulev revolutsioon on ilus kujund, kuid kui laul oleks meid ka hingeliselt ja vaimselt vabaks teinud, ei oleks meie hulgas niivõrd palju nõukogude-nostalgiat, mis eriti üle keskea inimeste hulgas viimastel aastatel maad on võtnud. Halb ununeb kiiremini kui hea. Materiaalne heaolu pole sugugi vähem tähtis kui hingeline.

Paljudele on see esmatähtis. Kuidas muidu meil eestlaste hulgas niivõrd palju kompartei liikmeid oli, kes nüüd laulavad meie hümni sama innukalt kui veerand sajandit tagasi Eesti NSV või Nõukogude Liidu oma.

Laulame ja tantsime üheskoos (täpsemalt üks, kuigi suur osa meist) paar päeva viie aasta jooksul, muul ajal põrnitseme üksteisele tigedate nägudega otsa ega saa aru, miks naabrimehel läheb siiski paremini kui minul. Aated on liiga tihti ostetavad ja müüdavad ning sageli on tagantjärele seda väga raske hukka mõista. Põhjuse (miks oli vaja olla komnoor või partorg) leiab alati.

Ära võta liiga tõsiselt!

Me solvusime, kui lätlased võtsid oma maa tunnuslauseks «Maa, mis laulab». Meie oleme ju laulurahvas! Eks me olemegi. Aga laul on osa meelelahutusest, joviaalsest tundest, mis meid ühendab, kuid mitte elu ise.

Saatuse iroonia on seegi, et kui ainult laulda, võib laul ühel hetkel lauldud saada – Tammsaare töö on targem – «Maa, mis töötab» jõuab kaugemale, kui lätlaste «Maa, mis laulab».

Regivärssi tuhnides leiab rohkem ikka töö-, olme- ja leinalugusid kui suurt lustimist ja õitsemist. Kui lustist saab elu põhiosa, vajub vanker kraavi. Hea laul aitab vankri kraavist välja. Nagu Tõnis Mäe «Koit» näiteks.

Laul pole reaalsus, vaid ta väljendab seda – mida on või mida ei ole. Kurval ajal sünnivad kurvad lood, rõõmsamal ajal rõõmsamad. Soovitud reaalsus tuleb enne (kas või unistustes) luua, siis saab sellest laulu teha.

Ja kas ülepea peabki laulupidu liiga tõsiselt võtma? Ja kultuuri üldse. Tõsiselt võtmise all mõtlen ma seda, kui me tardume, ei oska kuidagi ollagi, sest hetk peaks olema eriti püha.

Riigil on regaale vaja, kuid üksikisikut pole vaja suruda kasti, kus tal oma arvamust (isegi kui see on üldsuse arvates täiesti vale) olla ei tohi (või ei tohi ta seda välja öelda). Ka Eesti riik on pigem paunverelik küla, kus igasugu janti saab, kui Inglise monarhia, kus kõik sõnad peavad olema täpselt läbi mõeldud.

Koos on lihtsam

Eesti hümn on väärikas jah, kuid president Toomas Hendrik Ilvesel on õigus, et riik, kes igat lipulörtsijat ülikarmilt karistab, ei ole demokraatlik ega tugev. Tugev riik on vaba riik, mille identiteet koosneb eri kildudest. Eesti näo üks silm on kindlasti laulu- ja tantsupidu. Seepärast peab laulupidu olema tore ja ajas arenev. Mõnikord ei tule pikk ajalugu kasuks: me kipume jääma aega, kus traditsioon sündis.

Kui laulu- ja tantsupeolisi liigitada, siis ühed on need, kes käivad alati (olgu siis esinemas või kaasa elamas), on neid, kes käivad aeg-ajalt ja vaatavad ära, ning neid, kes ei käi ega vaata. Neil ei ole osa ei laulu, laulmise ega ka selle kultuuriga. Võiks olla. Eriti, kui siin elada.

Selleks, et mõista rahvast, on vaja vähemalt nuusutada tema kultuuri. Kui suur osa eestlastest peab laulupidu hingelähedaseks ja see annab meile jõudu, siis on kaval püüda mõista, miks ta annab. Mis see fluidum on, mis neis paaris suvepäevas meid liikuma paneb. Kõige tähtsam põhjus on vist selles, et me armastame seda maad. Isegi kui me alati ei armasta seda riiki, nagu märkis Tõnu Oja. Laulu ja tantsuga saame väljendada oma armastust maa vastu, kus me koos elame. Koos on ju palju lihtsam armastada kui omaette.

Kuid selleks, et armastuseni jõuda, on vaja teha tööd. Vähemalt Tammsaare uskus nii. Tal oli õigus: eestlase näo kõige suurem osa on töö – laul ja meelelahutus aitavad selle raskust peletada ja rõõmuks muuta. Saatku ta siis meie järgmise viie aasta tegemisi – tuleb ehk paremini välja.