Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Meid on kõvasti devalveeritud"

333
08.06.09, Õhtuleht, Janek Mäggi: "Meid on kõvasti devalveeritud" Nii lati, liti kui ka krooni tervis on halb, sest kolme riigi majandused haisevad. Ja siin on vaja leida sobiv tualettruum, et tagumik puhtaks pesta.

Räägime rahast. Raha on täiesti tavaline kaup, nagu iga teinegi. Seda saab osta ja müüa. Rahal on turg. Sel on turuväärtus.

Nagu aktsiatel, kinnisvaral, tomatil, maasikatel, second-hand-riietel. Turuväärtus erineval kaupadel reeglina kõigub. Põhjusi on palju, kuid lihtsustades määrab kauba hinna nõudlus ehk turg. Kauba hind ja väärtus ei lange reeglina kokku. Muidu ei oleks äri mõeldav. Sest äri on ju maailma kõige lihtsam asi – ostad odavalt ja müüd kallilt. Äri on siis, kui hind, millega on võimalik osta, on madalam kui hind, millega on võimalik müüa. Kuna äris valitsevad riskid ja ahnus, siis võib mõnikord juhtuda ka vastupidi – hind, millega õnnestub osta, on vahel isegi oluliselt kõrgem kui see, millega kaupa on võimalik müüa.

Sõitsin reedel lennukiga Kopenhaagenist Tallinna. Lugesin Financial Timesi. Eesti on Lätiga ühes potis. Me võime siin rääkida mida tahes, aga suhtumine (ja sellest tulenevalt väärtusliku kauba «raha» vool) meisse kujuneb mitte selle järgi, mida meie endast arvame, vaid selle järgi, mida teised meist arvavad. Ja nad arvavad väga halvasti.

Paraku olen väljastpoolt vaatajatega nõus. Mis jutt see on, et krooni ei-tasu-ei-saa-pole-võimalik devalveerida? Keegi ei taha seda loomulikult. Aga see on juba juhtunud. Krooni (fikseeritud) hind erineb tema väärtusest.

Mäletate, mida rääkisid aktsiaanalüütikud, kui aktsiahinnad langusesse läkisid? «Kohe hakkab tõusma! Nüüd on aeg osta!» Ja siis langesid hinnad sõltuvalt aktsiast veel näiteks viis korda!

Kukub vara, kukub ka raha

Mäletate, mida rääkisid kinnisvaramaakleid, kui keegi enam kinnisvara ei ostnud, et mis hindadest saab. «Ei ole võimalik odavamalt ehitada! Hinnad ei saa kukkuda!» Nüüd on hinnad kukkunud kaks korda või rohkemgi ja keegi ei suuda väga uskudagi, et siit on võimalik kuhugi tagasi ronida.

Aktsiate turuväärtus muutus. Kinnisvara turuväärtus muutus. Praeguseks oleme lihtsalt harjunud uute hinnatasemetega. Krooni turuväärtus muutub samuti kogu aeg. Varsti harjume ka sellega, et peame krooni hindama turuväärtusele.

Imelik on kuulda tuntud majandustegelaste suust juttu, et devalveerimine võrdub püksi pissimisega – algul on soe ja mõnus, pärast on külm ja märg. Tegelikult on Eesti majandus (erinevate valitsuste taktikepi all) püksi kakanud ning püksi ei kakanud meile mitte Rootsi pangad, vaid ikka meie ise.

Minu tunne on küll see, et raha väärtuse hindamine turuväärtusele on pigem selle haiseva Pampersi äravahetamine, et pepu pesemisest oleks ka kasu – tagumik ei lähe hauduma, laps on rõõmus ja õhk puhas. Kolme lapse isana olen üsna kogenud kakapesija. Andrus Ansip vist samuti.

Majanduspoliitika vihkas eksporti

Püksi kakamine käis lihtsalt – miljardilaenud kütsime tarbimisse, kõik kasvas püramiidiks, mis näis päris, aga ei olnud seda ometi. Me ei olnud nii head, kui me arvasime. See, et Eesti firmad ei tahtnud eksportida, vaid müüsid kodumaale, kuna siin said kõrgemat hinda, on ju pehmelt öeldes absurd. Liiga paljud firmad ei olnud eksportimisest huvitatudki.

Kunagi oli ju kõik vastupidi – välismaalt sai raha, kodus oli enamik meist ostujõuetud.

Kärpimise suurim viga oli see, et hakati arutama, mida saab kärpida ja mida ei saa. Tegelikult oleks tulnud riigieelarves (sõjaaja reeglitest tulenevalt) kõik read võrdselt karmi protsendi võrra väiksemaks teha ja siis, äärmisel juhul kuskil veidi tagasi korrigeerida. Lisaks kõik priiskamised lõpetada. Kui kärpida solidaarselt, on ebaõiglust vähem.

Palga vähendamine 50% võrra on praegustes oludes palju parem kui töötuks jäämine. Ja tegelikult see töö ongi poole võrra vähem väärt.

Krooni tervis oli kõige halvem buumi kõrghetkel, umbes siis, kui Ansipi teine valitsus ametisse astus. Deflatsioonis krooni väärtus paraneb, kuid vaevalt et ta lähiaastatel euroterveks saab.

Muidugi oleks tore, kui kroon püsiks. (Kui laps püksi ei kakaks – eriti veel näiteks restoranis või kontserdil või mõnel muul erakordselt ebasobival hetkel.) Aga kui hais on kaaslaudkonna juba oksendama ajanud – kuna nad lapsi üldse ei armasta? Läti puhul välismaailm nii kipub tundma-tegema.

Baltimaad – Euroopa pidalitõbised

Ja isegi kui Läti seis ei oleks nii halb, kui seda kujutatakse, siis ta muutub selliseks, kuna seda niiviisi kujutatakse. Kuvand loob reaalsust. Mis eurost me räägime, kui Saksamaal pesitsevad Euroopa keskpankurid kardavad juba praeguse eurotsooni naha pärast. Pidalitõbiseid nad oma koju kindlasti juurde ei taha.

Euroopa suurim-eesrindlikum Saksa majandus püsib stabiilsel ärikeskkonnal, kus on imemadal inflatsioon ja raha väärtus väheneb ajas imevähe. Kui teenid, siis päris raha.

Vastupidiselt Ameerikale, kus kõige aluseks on kasv. Aga kasv genereerib devalveerumist. Raha kui kaup kaotab kogu aeg oma väärtust. Täna saab kohvi 10 krooni eest, homme 20 krooni eest, kuid ülehomme tuleb juba 40 krooni välja käia. Aga tass on sama ja kohv ka sama. Väärtust on kaotanud raha, mitte kohv. Näiteks tehnikakaupade puhul on vastupidi. Kuid innovatsioon on pigem iPhone´is kui kohvis. Kuigi naudin mõlemat.

Nii lati, liti kui ka krooni tervis on halb, sest kolme riigi majandused haisevad. Ja siin on vaja leida sobiv tualettruum, kus lapse tagumik puhtaks pesta.

Kuna lääneeurooplastest lauanaabrid juba oksendavad, on suur tõenäosus, et kui me ise oma tagumikku ära pesta ei suuda, viskab kelner meid tänavale. Ja arve – laenud – tuleb ära maksta igal juhul. Jootraha (intressid) samuti.