Janek Mäggi: Pärisraha esimeseks aastapäevaks

Need, kes teevad tööd, ei pea toitma neid, kes ei viitsi teha, kuigi võiksid. Halastada ei saa sellele, kes on laisk, omakasupüüdlik, ärakasutaja, parasiit, kelm.

Aasta tagasi olime suures ärevuses – kroonid olid kadumas ja eurod olid tulemas. Nüüd, aasta hiljem, on imelik mõelda, et eufooria on asendunud paanikaga – küll veidi kaugega kuskil Euroopa südames, kuid siiski – kas eurotsoon üldse jääb püsima? Mis edasi saab?

Maiste varanduste kogumine on inimkonnale alati meeldinud. Head muinasjutud lõpevad sellega, kuidas vaesest talutüdrukust-sulasepoisist sai õitsva kuningriigi kuninganna või konnast tõeline prints, kes ei pidanud enam käima aukudega kotiriidest seeliku või pükstega. Ja muidugi elasid nad pärast õnneliku abiellumist kaua ja õnnelikult ning pigem ei surnudki ära. Igavene elu on üks vara liik.

Tegelikult on euro tervis praegu väga hea. Euro on ihaldusväärne, sest tal on ostujõud. Tema eest saab palju ja head kaupa. Kreeklased võtaksid hea meelega vastu piiramatus koguses eurosid, kui ainult neid tagasi maksma ei peaks. Sama teeks ka itaallased ja eestlasedki, kes eurodes laenu võttes pikka aega devalveerimistünni otsas istusid, sest raha kohalik ostujõud pidevalt vähenes.

Iga mees halastust ei vääri

Väärtpaberitega (sh rahaga) on aga selline lugu, et kui kõigil inimestel on neid piiramatus koguses, ei oma nad erilist väärtust. Selle aasta peamine märksõna oli – kuidas säilitada raha väärtust. Raha kogus Euroopas ei ole viimase viie aastaga suurt muutunud, samuti nagu varade hulk. Muidugi on ehitatud uusi maju ja hooneid, kuid umbes samapalju on need ka amortiseerinud.

Euroopas on väga palju varasid ning igal aastal toodetakse ja luuakse neid juurde. Praegu kaubeldakse peamiselt õiguste ja kohustuste üle. Kes söödab teisi (nt sakslased-prantslased), ei taha seda päris niisama teha. Ning kes elab teiste kulul (nt kreeklased, kelle laene maha kirjutatakse), ei taha mõista, et kõige lihtsam on tarbida, kui selleks ise tööd teha – pääsed topelttööst ehk intressidest. Parem on mõelda, et teenid liiga vähe, mitte et hinnad on liiga kõrged, nagu Jüri Mõis soovitas.

Eriti möödunud jõulude ajal räägiti palju halastusest, suuremeelusest ja heategevusest. Solidaarsus on eurooplaste juhtmõte. Paraku, kui me ei taha teiste koormaid kanda, tuleb tihti ka selg sirgu lüüa.

Need, kes teevad tööd, ei pea toitma neid, kes ei viitsi teha, kuigi võiksid. Halastada ei saa sellele, kes on laisk, omakasupüüdlik, ärakasutaja, parasiit, kelm. Võlanõudefirmad tunduvad hirmutavad, kuid eranditult kõik probleemidesse sattunud inimesed on hüve saanud. Teiste arvelt.

Võibolla sellel aastal mõistsime taas, et kõik püramiidskeemid jooksevad ükspäev kinni. Nii primitiivne, kui see ka pole – kui ikka kulud on suuremad kui tulud, saab ükspäev raha otsa. Alati saab kulusid vähendada, kuid alati saab ka tulusid suurendada.

Kulude vähendamine on majanduse vereringele väga kahjulik – iga kokku hoitud kroon on teiselt poolt teenimata tulu. Eurotsooni häda on suures osas selles, et keskmine eurooplane on laisk ja väsinud, sageli ka vana ning tahaks lihtsalt olla" ja loorberitel puhata. Ning kui tööd üldse teha, siis teeks ta natukene oma lõbuks. Nautlevad ühiskonnad ei ole aga ajaloos püsima jäänud. Aafrika rahvastik kahekordistub 2045. aastaks. Aasia kirg tööd teha ei luba pikutada ristis kätega mitte kellelgi. Jõujooned muutuvad.

Kui puud on ära varastatud

Sakslaste rahapoliitika on ainuõige – kui teiste arvel nautlemist jätkata, on katastroof lähedal. Lihtsalt – osad inimesed võtavad endale hüvesid, mille eest nad kunagi maksta ei suuda. Kreeklaste stiil oli külm arve. Kuid kes meist tahaks teha kaks korda rohkem tööd nii päeval kui öösel ning anda kogu oma teenitud raha naabrimehele, et ta saaks Egiptuses või Tais palmi all peesitada või kohalikes ööklubides möllata? Ma arvan, et mitte keegi.

Halastada tuleb haigetele, halastada tule väetitele. Neile, kes endaga ise kuidagi toime ei tule. Ühiskond, nagu perekondki on terve siis, kui ta hoolib. Kuid oma tegude ja suhtumiste eest peavad vastust kandma need, kes need teod on teinud. Sulist raamatupidaja tuleb kohe vallandada ja kahju sisse nõuda. Ülbe klienditeenindaja peab lahkuma enne, kui lahkuvad kliendid.

Ühiselul on reeglid. Eksimuste vastu ei saa, kuid vigu tuleb tunnistada ning teha vigade parandus. Igas kooselus on helgemaid ja vähem helgeid aegu. Kõik kurbuse ja nukruse hetked ei tulene mitte osapooltest, vaid ka nt ilmast ja halbadest inimestest, keda me ei pruugi teadagi – kui maja on külm ja puud ära varastatud, ei pruugi selles olla süüdi kumbki pool.

Kuni europankurid suudavad vastu seista raha juurdetrükkimisele, euro väärtus püsib. Nagu majanduslangus tõstis oluliselt krooni väärtust, on ka euro väärtus pigem tõusnud. Mida raksem on raha teenida ja laenata, seda väärtuslikum ta on.

Sellist õnne, et kõik inimesed saavad võrdselt õnnelikuks, ei tule kunagi – sest inimeste soov tööd teha on väga erinev. Anne aitab ka, sellest sõltub kordades vähem kui töökusest, näitavad paljud olulised majandusedukuse uuringud.

Me saime sellel aastal teada (nagu me varem ei oleks teadnud!), et iga raha, isegi laenuraha saab ükskord otsa, kui teda kulutatud koguse võrra pidevalt juurde ei teenita. Me saime teada, et teiste arvel ei saa siiski lõputult elada, isegi kui see valetades ja vassides (nagu kreeklased tegid) mõnda aega võimalik on. Me saime teada, et raha on väga väärtuslik asi, kui ta on päris raha (nagu euro), ainult et päris raha raiskamine on valusam kui nt väärtust kaotanud kunagiste nõukogude rublade dollariks vahetamine.

Euro on hea raha, kui valijate survel teda "lahjendama" ei asuta. Elada tuleb ikka sellest rahast, mida sa teenida suudad. Kes on järjepidev, teenib ka väheste võimete korral hästi. Halastada tuleb. Kodutud peavad saama oma sauna ja uued saapad. Kuid laiskvorstid ja prassijad tuleb liistule tõmmata. Mida rutem, seda parem. See on neile endile kõige kasulikum.