Janek Mäggi: ajaloo ümberkirjutamine uute teadmiste valguses on madal tegevus

Pole ühtegi tunnustatud isikut või sündmust, kelle viimane puhkepaik pole ajaloo prügikastis. Mingu sinna, ja otsekohe!

Istusin neljapäeva õhtul Rõngu lähedal sugulase Andrese juures, kes näitas mulle esimest korda pilti vanaema Alma vennast Aleksander Kärsnast (perekonnas hüüdsime teda Aleksiks) Saksa mundris.

Ütlesin, et mäletan lapsepõlvest kõiki neid Aleksi Nõukogude ordeneid, mida oli ikka päris mitu. Eestiaegsed fotod, kuidas ta kaitseväes teenis, on mul kodus albumis. Asjaolu, et ta jõudis ka Saksa armees teenida, oli mulle uudis. „See oli tavaline, juhtus ikka. Kui keegi venelaste kätte vangi langes, ja midagi teha oskas, saadeti kohe rindele või kokaks või mida vaja teha oli,“ märkis Andres. „Mitu nõukogude ordenit Aleksil oli, ma ei mäleta, aga matustel (1979) olid padja peal, kaheksa vast küll.“

Muinsuskaitseameti eksjuht Siim Raie märkis Toomkiriku visiidi ajal mõni aeg tagasi, kui ta veel ametit pidas, et see, mis on muinsus, otsustavad need inimesed, kes parasjagu elavad. Hetkel on täna elavatel inimestel võimalik otsustada, kes ajaloolistest isikutest ja millised ajaloolistest sündmustest on olulised ning mälestamist väärt.

Me ei saa enam püstitada ühtegi ausammast aastatesse 1935, 1943, 1951, 1967 või 1999. Küll saame ümber hinnata ajalooliste isikute toonase ja tänase tähtsuse, selle kustutada, kõrvaldada või lausa hävitada neile pühendatud ülistusmärgid. Nii saavad otsustajad teha endi ausammastele ja oma tunnustamist väärivatele tegudele ruumi.

Riigimees või riigireetur – selles pole küsimus
Toomas Paul mainis kunagi, et mälestus inimesest, kui ta on lahkunud, püsib reeglina mõnikümmend aastat – kuni on veel elus inimesi, kes teda elusana mäletavad ja kalmu korrastavad. Lõpuks vajub ära ka kalmukivi, mis on samuti ausammas ning inimest nagu polekski olnud. Tavaliste inimestega juhtub nii päris kiiresti.

Erilise avaliku rolliga inimeste puhul on veidi teisiti – nende mälestust püütakse iga hinnaga elus hoida, sageli kunstlikult, kuna see aitab elus püsida ideoloogial, mis sellele inimesele või sündmusele on omistatud.

Paraku ei suuda ühiskond kunagi kokku leppida, milline ideoloogia (väärtuste kogum) on piisavalt püsiv, et tasub kedagi heaks kirjanikuks või kunstnikuks pidada või millised sündmused ajaloos olid õigustatud hinnangu kohaselt murrangulised ja on täna elavatele inimestele meeldivad ja kasulikud. Nõukogudeaegsed inimesed, kelle peres oli eesti meel, ülistasid Pätsi ja Laidoneri aega. Nüüd kõlab hinnanguid, et mõlemad oli riigireeturid vms ränka.

Ajaloo ümber kirjutamine uute teadmiste valguses on madal tegevus. Seepärast ei tasu kuigi suure innuga lugeda elulooraamatuid, mida kirjutatakse aastaid hiljem. Hindan neid päevakajaliseks (aja)kirjanduseks, sest oluline ei ole mitte ainult see, et kõik on täpne, vaid oluline on ka see, et uued sündmused ja teadmised (mis on tulnud pärast) ei lisa tekstile või kunstile värve, mida sündmuse ajal ei olnud võimalik näha või mida siis polnud olemaski.

Karta tuleb neid, kes teavad, mis on õige
Võib-olla on nii, et inimest ei peaks nende elu ajal ega pärast surma piinama ausammatega; sündmusi, mis on aset leidnud, ei peaks ühemõtteliselt ja mustvalgelt heaks või halvaks pidama – sest inimesed on vastuolulised ja keegi ei ole lõpuni hea või paha ning sündmused, mis ühele tunduvad eepilised, võivad teistele tunduda tühised või koguni vastikud.

Ühiskonna sisemisi heitlusi – kes ja mis väärib tunnustust ning kes ja mis väärib unustust – ei tasu hukka mõista. Siiski on see paratamatu surmatee nii neile enamasti surnud inimestele kui ka ammu möödunud sündmustele – ükskord nad unustatakse, kõrvaldatakse või hävitatakse niikuinii. Kui inimesed hävitamisega hakkama ei saa, teeb seda loodus.

Poliitikas kipub töötavat eelkõige hävitamine. Kuna hävitamisega tegelevad kõik osapooled, ka need, kes parasjagu on enda meelest õiged ja head, jõuab kord lõpuks kõigi kätte. Surevad inimesed, kellega koos nad kangelastegusid tegid. Kalmukivi vajub viltu ja neile maetakse peale ja peale – nagu Tallinna kesklinna kalmistul on juhtunud kuni 7 korda. Igas hauas lebab kalmistuvahi sõnul kuni 7 inimesest (loe: ideoloogiat) üksteise peal.

Vanaonu Aleksi ordenid teda täna tähtsaks ei tee, kuigi, ma olen kindel, et ta võitles igal rindel mehe eest. Võimalik, et Saksa sõjaväe ordenitest me Andresega ei ole lihtsalt teadlikud. Ometi ei viskaks me Aleksi punaordeneid ära – neil on oma jutt, mida ei pea rääkima iga päev, aga vahe tuleb.

Võibolla ongi kõige vastikumad inimesed need, kellel on alati õigus. Kes alati teavad, mis on tähtis. Eriti teiste jaoks. Ja siis nad lähevad oma positsioonilt ja astuvad otse ajaloo prügikasti, kus on ees kõik need, keda nemad on sinna palehigis toppinud.