Mida oodata Rahvakogult? Mitte midagi!

Ühest küljest tuleb rõõmustada, et Eestis on entusiastlikke inimesi, kes on ühiskondlikel alustel valmis midagi tegema. Rahvakogu toimkond tahab Eestit paremaks muuta ja iga taoline initsiatiiv väärib ainult tunnustust.

Ainus oht sellistel puhkudel on ühe konkreetse sündmuse üleväärtustamine, mida meil ikka ette tuleb. Näiteks siis, kui oli "Ühtse Eesti suurkogu".

Mida Rahvakogult oodata? Seda küsimust on minult korduvalt küsinud nii ajakirjanikud kui sõbrad, tuttavad ja koostööpartnerid. Õigupoolest ei tasu oodata mitte midagi erilist. Otse öeldes: mitte midagi. Rahvakogu on üks väike detail demokraatliku riigi kodanike omavahelisest mõttevahetusest.

Riigi areng on protsess, mis koosneb lisaks Rahvakogule ka Teeme Ärast!, Eesti Laulust, igapäevasest lehmalüpsmisest nii suurfarmis kui eralaudas, mähkmete vahetamisest nii sünnitusmajas kui hooldekodus, teatrietendustest ja poliitilistest debattidest Brüsselis või külakõrtsi võidunud laua ümber neljanda õlle järel.

Eesti Päevaleht näitas mõni päev tagasi, et inimesed (ehk rahvas) pole Rahvakogust kuulnudki. Ja tegelikult ei huvitagi see neid. Andke raha! Andke tööd! Seda on vaja. Kui nalja ka natuke saab, on juba väga lahe. Keda need inimesed homme lauluväljakul esindavad? Rahvast? Kui riigikogu (mille on valinud sajad tuhanded inimesed) rahvast ei esinda, siis kuidas saab rahvast esindada rahvakogu? Juba nimi ei ole täpne ja kohane.

Eestis on jäägitu demokraatia nagu midagi õilist ja õiget, mis teeb elu paremaks. Ei pruugi. Hiinat juhib käputäis “punaseid kommuniste”, kes vastuvaidlemist ei salli. Ometi on viimase 20 aastaga ligi 0,5 miljardit inimest vaesusest välja aidatud. Kui Hiina valitsejad hakkavad tänavaauke lappima, siis nad ehitavad uue tee, mille tööaeg on vähemalt 50 aastat. Enne ei tohi auke tekkida.

Rahvakogult tulevad ideed ei saa olla paremad kui need, mida me Eestis ja Euroopas oleme juba varem kuulnud. Info liigub kaasajal niivõrd kiiresti, et poliitikud (nagu ka ärimehed ja kultuuriinimesed) “varastavad” või “laenavad” üksteiselt mõtted kohe ära. Kes oli esimene, ei tea kunagi. Ja ei saagi teada.

Väga suur oht on pakkuda lahendusi, mis üksikult vaadates on õiged, kuid riigi kui terviku kontekstis valed või isegi väga valed. Minu meelest on täiesti ükskõik, kas presidenti valitakse otse või kaarega. Niikuinii võidab parim võimalik. Ma ei usu, et väga heal mehel või naisel ei ole Eestis võimalik võtta poliitilist võimu ilma rahata – Indrek Tarandi enam kui 100 000 häält tulid miljoniteta. Kellel raha pole, on meedia.

Näiteks Silver Meikar – niipalju avalikku kiitust pole Eestis viimase 10 aasta jooksul saanud ükski Eesti poliitik, ükskõik, kui palju ta rüganud on. Kuid mida on Silver Meikar Eesti vaeste jaoks teinud? Tunnistas ühes arvamusloos, et ta on kaks aastat varjanud "musta raha" liikumist ja liigutamist – sest see oli talle majanduslikult kasulik (töö riigikogus).

Eesti on mitmekesine, kus on palju erinevaid arvamusi. Kõigil on õigus. Erki Noolel ja Lisette Kampusel. Silver Meikaril ja Kristen Michalil, Edgar Savisaarel ja Andrus Ansipil, Meelis Pail ja Paavo Nõgesel. Kui aga riik hakkab poolt valima oma mitmetahuliste kodanike suhtes, oleme kiiresti Põhja-Koreas. Sama lugu on meediaga – Mari-Liis Lill ütles, et tema põlvkonna poliitikutest tuleb talle meelde vaid Priit Toobal. Kuid kas Toobalile tuleb tema põlvkonna näitlejatest esimesena meelde Mari-Liis Lill?

Mul on hea meel, et on pleenumid ja rahvakogud, foorumid ja vabariigi kodanikud, arvamusküljed ja peldikuseinad. Inimesed, meil kõigil on õigus. Oma arvamusele. Kuid meil ei ole õigust oma arvamust teistele peale suruda. Nõuda ja kärkida. Laimata ja lahmida. Vihata ja kiunuda. Halvustada ja labastada.

Kui midagi ei meeldi, tuleb püüda ise midagi paremaks muuta. Kõigist nendest detailidest see parem Eesti kokku tulebki. Kuid hirmutuseks pean ütlema, et seal paremas Eestis on alati ka vasak Eesti. Seal on kasiinod ja odavad toidupoed, kus müüjad töötada ei taha. Seal on suurt kunsti ja rahvakunsti. Seal on seda, mille eest me tahame maksta ja mille eest me ei taha. On sellepärast, et kellegi arvates meil ei ole õigus.

Ja olen sageli avastanud (just tagant järgi), et teistel võib rohkem olla õigus kui minul. Rahvakogu õigus on arvata. Kuid vale on eeldada, et see tulemus kogu Eesti rahvale meeldib. Ja veel vähem, et see kõik tuleks ka ära teha.