MIKS ME EVANGEELIUMI EI KUULUTA?

Kirik (EELK, kuid ka kõik ülejäänud) on avalikkuses viimasel mitmel aastal olnud väljapaistev. Me oleme valinud tegusa peapiiskopi ja piiskopid, oleme ühiskonnaelus silma torganud kaasarääkijana. Kuid me ei kasva, Kristuse ihu tervikuna. Inimesed, kes on kirikuga seotud, annetavad rohkem, kuid annetajate arv langeb. Need, kes kirikus käivad, on lahkemad, kuid see ei ole piisav, et kirik saaks hästi oma rolli täita. 

Mis on kiriku roll ühiskonnas? Esimesena tuleb inimestele meelde kindlasti talituste ja teenistuste pidamine. Pulmad ja matused. Ristimised ja leerid. Jumalateenistused, loomulikult. Ka kontserdid, mille hulk eriti jõulude ajal on muljetavaldav, ei ole vähetähtsad. Kiriku mõjukus kultuuri kandja ja kultuuri loojana on esmaklassiline. Kuid kõige muu olulise kõrval ei tohi me unustada evangeeliumi kuulutamist. Meie kõige tähtsamat jumalikku ülesannet.

Kui kirik ei suuda leida uusi liikmeid, teha jüngriks oma rahvast, jääb talle üksnes kultuuriline roll, milles ei ole sellist jõudu ja väge, nagu me Jumalalt saame. Me ei tohi evangeeliumi häbeneda, sest kui ta on päästnud meid, miks me ei taha päästa teisi? Ühiskonnas on palju inimesi, kes vajavad elavat usku, kuid see ei ole nendeni jõudnud. Nad ei ole kuulnud. Sest usk tuleb kuuldust ja kuuldu Jumala sõna kaudu.

Kirik vajab läbimõeldud (loe: ilmutuslikku) strateegiat, kuidas inimestele näidata, mida meil nii igale üksikule inimesele kui ka kogu ühiskonnale pakkuda on. Evangeeliumi sõnum on innustav ja lohutav, kirgastav ja lootustandev. Kuid kõik ei tea seda. Või kui teavad, on pilt kõver.

Mõnikord kuuleme, et kristlus või kirik või kirikupea on 19. sajandist. Nii uus asi kristlus muidugi ei ole. Ta on ikka palju vanem. Jeesus sündis üle 2000 aasta tagasi. Ning teiselt poolt: kirik on üle elanud kõik valitsused, maiste võimude ja valitsustega võrreldes on ta igavaene.

Kauplused teevad oma kaubale reklaami, teatrid tutvustavad etendusi. Mida parem kaup (või teenus), seda rohkem ta reklaami saab. Kauba tutvustamisel on mõte. Kas me oleme piisavalt kindlad, et meie kaup on erakordselt hea?

Kui oleme, peaksime tema headust ühiskonnale kuulutama. Valjul häälel. Et kõik huvilised kuuleksid. Ja saaksid otsustada.

Tagasilöögid rõõmusõnumi kuulutamisel, mida oleme saanud, on tulenenud just sellest, et oleme taandunud kaitseseisundisse. Oleme leppinud sellega, et kirik on tagurlik ja sallimatu. Kartnud ja värisenud valel ajal ja vales kohas. Kuid kas ikka on? Kirik lihtsalt ei saa käia iga moega kaasas. Moed muutuvad päris kiiresti ning lihtne on jääda naerualuseks. Piltlikult öeldes: need kultuuritegelased, kes 1940. aastal valisid uue võimu tee, on tänases Eestis pigem põlu all.

Kirik ei pea kohanema millegagi. 2000+ aastat ajalugu on tõestanud vastupidist. Ühiskond peab kohanema kirikuga, kui ta on kirikust eemaldunud. Me peame kutsuma inimesi meeleparandusele, mitte lahutama nende meelt. Meelelahutus ei ole kiriku roll ega ülesanne. Kirik peab kuulutama evangeeliumi. Kui me seda ei suuda, pole kirikut vaja. Jumalariigi esindajana.