Kes peab minema, mingu!

Mind ei kurvasta, et Eestis jääb inimesi üha vähemaks. Ma võtan seda paratamatusena. Loomulikult tuleb tööle (ja elama) asuda sinna, kus on senisest kodust parem. Eelkõige on parem seal, kus on töö. Kui töö otsa lõpeb, saab minna uude kohta, kus tööd on.

Alati saab koju tagasi tulla. Kui selleks on huvi ja soov. Kui ei ole – mis seal ikka. Jäägu. Peaasi et jääja on enda ja oma valikuga rahul. Inimene otsustab niikuinii ise, mida ta teeb. Paljud juhid arvavad, et nad juhivad inimesi, kuid tegelikult juhivad inimesed ennast ise. Veenmisel ja sundimisel on mõju, kui inimene tahab sama mida veenja või sundija. Kui mitte, on tulemus suur ümmargune null.

Minek ei tähenda alati võitu

Eestist on ära läinud väga vähe inimesi, kui võrdleme nendega, kes on alles jäänud. Osa jääjatest läheks samuti parematele jahimaadele, aga väga paljud ei läheks siit kuhugi. Enamikule on Eestis parem kui kuskil mujal. Isegi kui on halb või pigem halb – sest mujal võib olla veel halvem.

Arvestama ei pea ainult emotsionaalseid tegureid (ema-isa ja õed-vennad elavad siin), vaid ka seda, et väga paljud inimesed ei teeni välismaal rohkem kui kodus – eriti kui arvestame tulude kõrval ka kulusid ja lähtume elukvaliteedist. Ei kassapidajad ega insenerid. Nagu ettevõtte puhul ei tähenda suur käive alati hiiglaslikku kasumit, ei tähenda suur palk alati palju üle jäävat raha.

Töö, mida on lihtne saada, on töö, mida keegi teine selle raha eest teha ei taha. Head töökohad on defitsiit igas riigis. Siidipatjadele ei oodata eestimaalast kuskil. Ikka sunnitööle. Elizabeth II kirjadevastajaks saab britt, mitte eestlane.

See, mis minejale paistab ja see, kuidas tegelikult välja kukub, on sageli eri asjad. Ameerika suurfirmad avastasid juba mitu head aastat tagasi, et Hiinas toota on ligi 10% soodsam kui kodus. Nüüdseks on nad jõudnud arusaamale, et tõhusam on teha kodus. Vietnam võib ju odavam olla kui Hiina, kuid kui transport jpm mured juurde lisada, ei saa ka sealt võitu.

Välismaal töötamine on nagu Hiinas tootmine – kasu on masside jaoks sageli näiline. Ainult üksikud väljapaistvad tähed loovad seal mitu korda suuremat väärtust kui kodus. Eesti ärimehed on välismaalt enamasti, saba jalge vahel, koju naasnud – kasumi asemel on portfell võlanõudeid täis. Üks tüng on ajanud teist tünga taga. Häbi samuti.

Ma ei usu, et riiklike või mitteriiklike poliitikatega saab laste sündi ja välja- ning sisserännet oluliselt suunata. Neil on oma soosiv mõju, kuid enamik protsesse liigub meist sõltumata.

Kõike korraga ei saa

Kui räägin Lõuna-Eesti sugulastega, siis neile tundub, et Tallinnas on elu kaunis ja raha palju. Neil ei ole midagi. Kui räägin Tallinna sõpradega, siis nad ütlevad, et tahavad maale – vaat Lõuna-Eestis oleks elu! Üks ei näe puid ja loodust, teine ei näe majanduslikku heaolu. Mõlemat korraga ei saa.

Muidugi on Lõuna-Eestis väga hea, kui sul on tööd ja leiba. Ka Tallinnas on hea, kui sul on tööd ja leiba. Miks ulguda, et maa jääb tühjaks, kui inimestel, kes seal elavad, on halb ja Tallinnas oleks neil parem? Tulgu kohe ära! Miks imestada, kui mõni tallinlane põgeneb läbipõlemise eest Missosse? Hakaku astuma!

Laske inimestel olla sellised, nagu nad tahavad olla, ja seal, kus nad tahavad olla – elu lõpuni! Ja kõigil hakkab parem.