Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Mille eest me maksame?"

131
31.05.07, Maaleht, Janek Mäggi: "Mille eest me maksame?" Uute hinnatõusude ainus probleem on selles, kas kõigil kasvavad sissetulekud hinnatõusule proportsionaalselt järgi. Tõenäoliselt siiski mitte.

Valitsus on rahvast juba põgusalt hirmutanud, et uuest aastast tõusevad mitmed aktsiisid ja sellest tulenevalt ka kaupade hinnad. Sigaretid lähevad poole kallimaks, viinahinna lugemiseks on ka suuremaid prille vaja. Maksude tõstmist põhjendatakse Euroopa Liidu nõudega. 
 
Enamik majanduslikult olulisi otsuseid on poliitilise taustaga, ja vastupidi. Eesti aktsiiside tõus on paratamatu, kuna Euroopa Liidu 27 liikmesriiki peavad pikas perspektiivis majanduspoliitika ühtlustama. Enamasti on selleks liikmesriikidele antud teatud üleminekuaeg ja seepärast on ka Eestil olnud võimalik veidi manööverdada, millal Euroopa “tasemele” jõuda. Pikalt enam venitada ei saa, kell hakkab kukkuma. 
 
Täiendavad maksud kiirendavad aga inflatsiooni (ehk raha väärtuse vähenemist). Juhul kui valitsus jõuab isekeskis arusaamisele, et maksud tõusevad kohe, korraga ja palju, tõusevad ka hinnad. Inflatsioon hirmutab just neid, kel raha kipub üle jääma. Koi ja rooste löövad jälle nagu äike rahakotti sisse. Hoia siis kas hoiukassas või sukasääre sees. 
  
Miks USA sõimab Hiinat
Eelkõige kütusehinna tõus paneb hinnasurve peale tootehindadele, need omakorda palkadele. Igaüks tahab säilitada vähemalt senise elustandardi, pigem seda parandada. Inimeste jaoks on kõige keerukamaks küsimuseks: mille eest me rohkem maksame? Mis läheb paremaks? Mis kasu me saame? Kui hind tõuseb, peaks olema sellele loogiline põhjendus. 

Tähtsaim põhjendus on võimalus kuuluda Euroopa Liitu, mille pikaajaline eesmärk on (nii naljakas kui see ka pole) hindade stabiilsus ja kujunemise ühtsus ning mille tulemusena peaks sündima maailma üks paremini toimivaid ja edukamaid majandusruume – kus raha on nii palju, et õnn ei ole enam rahas. 
  
Hinnastabiilsuse tagamiseks kokku ligi 0,5 miljardi elanikuga riigis on vaja sarnast majanduspoliitikat. Ühisraha euro ja sellele ülemineku kriteeriumide täitmine liikmesriikide poolt on hinnastabiilsuse kindlustamise peamine majanduspoliitiline relv. 
 
Ebaühtlased (ebavõrdsed) hinnad annavad palju võimalusi äris (näiteks eestimaalastele kuni viimase ajani Venemaal), kuid kõigutavad riigi majanduspoliitilist stabiilsust. Sealhulgas sotsiaalsfääri ja neid, kes endaga ise piisavalt hästi hakkama ei saa. Ameeriklased on raevus Hiina peale, kuna Hiina odavad kaubad on tekitanud Hiina ja USA vahel meeletu kaubandusdefitsiidi USA kahjuks. Hiina teenib, USA tarbib. 
  
Jänkid nõuavad, et Hiina peab jüaani enam kui veerandi võrra üles hindama ehk revalveerima, et kaubavahetus oleks tasakaalus. Hiinlased probleemi ei näe, sest ukse taga on
ootamas Vietnam ja Laos, kes suudavad toota veelgi odavamalt. Hiina inflatsioon on muuseas alla 1%, ja seda enam kui 10% majanduskasvu juures. 
 
Muusika tellija paneb maksma

Piltlikult öeldes on Hiina eelis selles, et ta suudab kasvada ilma kulusid (ja sellest tulenevalt hindu) eriti tõstmata. Sellest tulenevalt suureneb riigi tegelik rikkus ning Hiinast on saamas maailma uus juhtriik. 
  
Ajaloost on teada, et isegi Euroopas on juhtriigid pidevalt muutunud – seda rolli on eri etappidel kandnud nii Prantsusmaa, Saksamaa, Inglismaa kui ka Holland, Itaaliast kui Rooma järeltulijast rääkimata. Uus, XXI sajandi maailmakord ei pruugi olla demokraatia, nagu läänemaailmas ekslikult arvatakse. 3,9 miljardit aasialast on midagi loomas, mille väljakujunenud vormi me veel lõpuni ei taju. See hirmutab. 
 
Euroopa Liidu majanduspoliitika ülesanne on olla maailmamajanduses tasakaalustavaks jõuks USA-le, see eeldab rahvastevahelise integratsiooni kõrval ka ärilõimumist. 
 
Kavandatavatel hinnatõusudel ei ole küll sisulist põhjendust (saame midagi rohkem või paremat teenust-teenindust), on neil üllas lõppeesmärk – Euroopa Liidu majandustugevus ja -ühtsus ning elujõud. 
 
Kuigi Euroopa Liidu võimes maailmaareenil suuri tegusid teha (majanduskoloniaalimperialism ja äriorjakaubandus kestavad seniajani edasi – suurkorporatsioonide pealetung ning odavtööjõu kuritarvitamine) on kahtlejaid, ei pea Eesti selle pärast väga muretsema. Meie osakaal Euroopa Liidu rahvaarvus on vaid ca 0,28% – seetõttu saame me oma väikesed ärid aetud ka siis, kui Euroopa Liidul tervikuna väga hästi ei lähe. 
 
Uute hinnatõusude ainus probleem on selles, kas kõigil kasvavad sissetulekud hinnatõusule proportsionaalselt järgi. Tõenäoliselt siiski mitte.