Janek Mäggi: Elu võtmise asemel tuleb keskenduda elu andmisele

Vana Testamenti lugedes tabavad inimesed end mõttelt: kuidas ajalugu isegi piiblis nii verine, sõdaderohke ja vägivaldne on? Kaasaeg ei erine sellest kuidagi. Venezuela president Nicolas Maduro istub USA vanglas, Iraani juht ajatolla Ali Khamenei tapeti äsja õhulöökides Teheranile.
Isegi kui vastab lõpuni tõele, et ajatolla oli kurjus ise, on olukord, kus sõnadest ei piisa, vaid tuleb „käed“ käiku lasta, hirmutav, kümne käsuga mitte kooskõlas olev, otsesõnu öeldes: väljakannatamatu.
Nagu igapäevaelus kohtame inimesi, kellega on väga raske milleski kokku leppida, juhtub seda ka riikide vahelistes suhetes, ja pigem alaliselt. Kui riigijuhiks saab inimene, kelle väärtused ja arusaamad on ebameeldivad, asuvad tugevamad nõrgemaid korrale kutsuma. Jõud on ka tänapäeval ainus keel, mida peavad mõistma kõik, kes tahavad elus püsida.
Mullu novembris Iisraelis käies nägin, millist valu leppimatud vastasseisud põhjustavad. Nova Festivali toimumiskohast on saanud mälestuspark, kus sadade noorte inimeste elulood ja portreepildid jutustavad verd tarretava loo kurjusest, mida enesekaitsega põhjendada ei ole võimalik ning mille kuulamiseks ja vaatamiseks vajab inimene väga head vaimset tervist.

Kuidas 80 korda suuremale riigile tuupi tehakse
Inimesi ei suuda omavahel lepitada ei kirik ega seadused. Inimene peab ise tulema tõe tunnetusele ning kui ta seda teha ei taha või ei suuda, hakkab ta nõudma asju vägivallaga – neid, mida ta õigeks peab ja mis tema meelest talle kuuluvad.
Euroopas on viimased põlvkonnad elanud pikalt rahuajas ning see on tundunud iseenesest mõistetav. Nüüd näeme, et rahvusvaheline õigus eksisteerib paberil rohkem kui füüsilises elus. Kui riigijuht leiab, et tal on vaja Venezuela naftat, siis ta seda ka võtab.
Suurriikide juhid ei pea kelleltki luba küsima, nad põhjendavad kõike oma rahva vajadustega. Eesti seda teha ei saa, et sest Eesti võistleb kärbeskaalus. Eesti peab seisma selle eest, et teda ära ei sööda. Teise maailmasõja ajal oli meil sõnades enesekindlust küll, kuid iseseisvuse hoidmiseks sellest ei piisanud.
Liitlased määravad kõik. Mõnes mõttes on Iisrael USA osariik, vastasel korral ei oleks neil võimalik ellu jääda. Iraaniga võrreldes pindalalt 80 korda väiksem riik teeb maailma suuruselt 18ndale riigile tuule alla. Jõud lööb korra majja. Sellise, mida jõud korraks peab.

Relvadest ei piisa, inimesi on vaja
Viies käsk: „Sina ei tohi tappa!“ ei ole siiski piiblist välja toimetatud. Ajal, mil Eestis on viimase 100 aasta madalaim sündivus – mullu sündis 9092 last; kui kogu raha ja energia läheb võidurelvastumisele; kui üldine ühiskondlik meeleolu on depressiivne ja kurnatud, tuleb keskenduda elu võtmise asemele elu andmisele. Irooniliselt öeldes: ajal, mil kaitsekulutused on lõppuks kasvanud 100%-ni sisemajanduse koguproduktist, ei ole Eestis enam kedagi, keda on vaja kaitsta.
Kõik sõjad lõppevad ükskord, kuid peamiselt füüsiliselt. Inimeste peades käib sõda edasi. Vaenlase võib põlvili suruda, võtta ära talt kõik relvad, kuid kui ta jääb ellu, siis naljalt ta alla ei anna. Leppimatud vastaseisud kestavad piltlikult öeldes igavesti. Ka perelepitajad ning riiklikud lepitajad ei suuda enamasti saavutada tulemust, kus pooled, kes on rahulolematud, veenmise järel muudavad täielikult oma suhtumisi ja käitumist. Inimese sees on langenud loomus ning iseenese jõuga ta muutuda ei suuda.
Kuid meil on lootust: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.“ (Johannese 3:16) . Olgu meil igavene elu!