2016 taipasime, miks rahvale ei meeldi vaht*

„90% poliitikutest rikub kõigi ülejäänute reputatsiooni,” ütles 1973. aastal Nobeli rahuauhinna saanud Henry Kissinger, õigemini küll Heinz Alfred, sest Kissinger on 1923. aastal Saksamaal sündinud juut. Lõppev aasta Eesti ja maailma poliitikas näitas, et need kümme viimast protsenti võivad oma maine pärast muretseda palju tahes, ülejäänud 90% rikuvad seda olulisel määral igal juhul. Eestis on „rikutud” mainega poliitikud kolinud pärast viimaseid parlamendivalimisi ettevaatlikult prügikasti. 2015. aasta märtsis valitud parlamendikoosseisu esimese valitsuse leppisid kokku Taavi Rõivas, Sven Mikser ja Urmas Reinsalu, kes on kõik pensionile saadetud. Eestis algab poliitiku pensioniiga 37aastaselt, kui Rõivas pingile saadeti, ja mitte 70aastaselt, nagu unistab Margus Tsahkna. Tahtevastaselt kupatati pensionile ka Edgar Savisaar, kes asendati Eesti poliitika kõige töökama hobuse Jüri Ratasega. Esimene „põlvkonnavahetus” kukkus läbi silmipimestava kiirusega. Tulemuseks kolm läbipõlenut: Rõivas, Mikser, Reinsalu. Peale nende üks ärapõlatu – Savisaar.

Oravate pähklivaru natsionaliseerimine

Eesti kärehäälseima, ennastpiitsutavaima ja saavutusnäljaseima poliitika „ema” Jürgen Ligi meeleheide on asjakohane: „Kui sa kohe selle ratta pealt maha ei tule, siis otsi endale uus ema, ma ütlen ... uus ema,” kui võtta „Noore pensionäri” filmi sõnadega kokku tema reformaatorilik ahastus pärast hiilgavaima (välis)ministritooli jalgade pudenemist. Uue ema valimised on 7. jaanuaril. Uus-uus põlvkond Eesti juhtimisel ei vaeva ennast lootusega, et nad jäävad võimule igaveseks. Reformierakonna juhatatud aastatepikkune säästu- ja kasinusmeelsus oli talle endale Trooja hobune, mis võimaldab uuel valitsusel olla meele järele enam kui 80% Eesti inimestest. Saamatutele ja näljastele. Ülejäänuile polegi vaja meeldida. Nad valiksid niikuinii Reformi või vähemalt mitte ühtegi praegustest võimuerakondadest. Helde käitumisviis on väga tõhus häälte kogumiseks. Mind võib häirida Tallinna  ühissõidukite eelistamise poliitika, sest autoga liikujatele tähendavad bussiread röövellikku ajakadu, kuid ma mõistan: mida võrdsem on ühiskond, seda suurem on nii rikaste, kes ei vaja turvamehi, kui ka vaeste, kes ei nälgi, heaolu. Omavalitsusvalimised on järgmise aasta erutavaim poliitsündmus just seepärast, et see on uus-uus põlvkonna esimene tõsine mõõduvõtt ning ettevalmistus järgnevateks riigikogu valimisteks. Kindlasti kujundavad sügisesed valimised Eesti poliitikat ümber ja tulemused on tõenäoliselt rabavad.

President ei kuula rahvast*

Riigireformi käigus on täiesti uut sisu saamas presidendi institutsioon. Kersti Kaljulaidi kramplik esinemismaneer ning ebakindlus presidendina tuleneb suuresti laiahaardelise sotsiaalse võrgustiku puudumisest Eesti ühiskonnas. Osalesin 16. detsembril kunstihoones Kaido Ole värviküllaselt sõnumirohke maalinäituse „Nogank Hoparniis“ avamisel, kus oli koos sadu lugupeetud inimesi Eesti kulutuuri- ja ärieliidist. Külalistele ootamatult saabus president. Tunnustatud tippadvokaat märkas, et president vaatab liikudes ainult otse ette, et mitte mingil juhul ei peaks mõne külalisega pilke vahetama. Kunstiguru Ole tegi talle küll tuuri, kuid arvukate külaliste hulgast talle kiirpilgul vestluspartnereid ei jagunud. Inimesed ei pannudki tähele, et president nendega samal üritusel viibib. 12 aastat Eestist eemal elanud inimesena pole presidendil sotsiaalset sidet Eesti ühiskonnaga. Ühe „võõra” saatsime USAsse, teise saime Luksemburgist asemele. Toomas Hendrik Ilves vahutas Twitteris venevastasust, Kaljulaid vahutab isiklikke seisukohti, mille kujundamiseks ta „pärismaalastega” suhelnud ei ole. Parteipoliitik võib öelda, et „kui on must, näita ust”, sest tema taga on vaid need, kes seda arvamust õigeks peavad. Kuid president peab esindama 1,3 miljonit inimest. Kõiki. Selleks peab ta suutma armastada nii neid, kes sõidavad ühistranspordiga, kui ka neid, kes lendavad helikopteriga, vaadetest sõltumata.

Prügikastis ka maailma poliiteliit

20. jaanuaril lausub uus USA president Donald Trump Valges Majas peetaval tseremoonial, nagu kõik eelnevad USA presidendid, käsi piiblil, traditsioonilised sõnad: „Ma tõotan pühalikult, et täidan ustavalt Ameerika Ühendriikide presidendi ametikohuseid ning annan endast parima, et säilitada ja kaitsta USA põhiseadust, olgu Jumal minuga.“ Barack Obama laadne käekiri on kadumas kogu maailma poliitikast. Rahvas ei viitsi kuulata enam manitsusi ega targutusi, kuidas on õige elada. Rahvas tahab tegusid. Raha, heaolu, tööd, turvalisust. Roosa-udu-poliitika, mis oli pikki aastaid prevaleeriv kogu lääne ühiskonnas, on kaotamas oma tähtsaimaid kantse. Euroopa Liidu nõrgenemine pärast Brexitit on kindlasti hullem kui Brexit brittidele. Eesolevate Prantsusmaa presidendivalimiste eelmäng ja Itaalia referendumi tulemused – uued inimesed teevad uut asja – täpsemalt muidugi vana konservatiivsust –, ja esindavad teisi sotsiaalseid gruppe. Neid, keda roosa-udu-poliitikud on seni pidanud targemaks ignoreerida või koguni hüljata.

„First we take Manhattan, then we take Berlin” laulis äsja lahkunud legend Leonard Cohen. Manhattan on võetud. Berliin ei ole veel langenud, kuid eelmise nädala sündmused võivad sellelegi kaasa aidata. New Yorgis diplomaadina töötav sõber helistas mulle pühade puhul, ja märkis: „Ajalugu teevad massid, suured rahvahulgad. Kuid neid juhivad üksikud inimesed.” Süürias ja Aleppos juhtunu kinnitab, et mutta tapetud massid, kellel ei ole midagi kaotada, on revolutsiooniks valmis. Maailmapoliitika ei saa järgmisel aastal tulla igavam ja valutum kui sel aastal. Ärevatel aegadel rahvas vahtu ei talu. Kui Euroopa liidrid ütlevad, et neil on kahju, et inimesed Süürias surid, on seda mõrvarlikult vähe. Kui rahvas sellised liidrid maha võtab, ei ole midagi imestada. Liider, kes ei oska ega suuda liider olla, tulebki maha hääletada. Õnneks Euroopas pääsevad nad eluga, Aasias ja Lähis-Idas enamasti mitte.

* Laulust “Vangile ei meeldi trellid”, sõnad Vello Salumets.