JANEK MÄGGI: Mida president uusaastatervituses ütlemata jättis?

Vaieldamatult on Alar Karisel ees emotsionaalselt kõige raskem tööaasta.
Ainult lootusest rääkimisest ei piisa, rahvale tuleb otse öelda, kus see lootus on.
Karise ametiaja suurim saavutus on olla rahumeelne tasakaalustaja.

President Alar Karis tasakaalustas, rahustas, ei avanud ühtegi uut teemat. Eesti kaasaegsete presidentide uusaasta tervituskõnede väljavõtteid lugedes selgus, et lühiformaadis on võimalik öelda palju, võtta aasta meeleolud kokku, kuid anda ka hinnanguid, mis on omased ainult sellele hetkele, kus parasjagu elame ning mis juba mõne aasta pärast tähendavad hoopis midagi muud, kirjutab Janek Mäggi.

Alar Karise uusaastatervituses olid ära märgitud aasta tähtsamad rõõmud – laulupidu, raamatuaasta, ka kohalikud valimised: «Sügisel valisime endi esindajad oma kodukohtades. Loodan, et olete kõik rahul. Sest ise me ju nii tahtsime. Eks ikka selleks, et anda oma kodukandile nägu ja tegu,» ning loomlikult mured: «Maailmas kõnelesime õiguspõhise korra ja rahvusvaheliste organisatsioonide tõhusama toimimise eest. Selleks, et mitte keegi ei oleks enam kunagi üksinda.»

Presidendi aastalõputervitus on nagu jõulukaart, mis tuleb igal aastal. Kodudes lastakse nääritoidul hää maitsta, inimesed – eriti, kui on külalisi – löövad klaase kokku, on rõõmsas või ülemeelikus meeleolus; keegi ei oota presidendi tervituselt muud, kui rahva ühtehoidmise tähtsuse üle kordamist. Nagu enamik jõulukaarte on sarnased, võib-olla isegi aastast aastasse sama tekstiga, kinnitab presidendi uusaastatervitus, et Eesti on ikka vaba, muresid on, lootus on tähtsam, päike tõuseb ka järgmisel, 2026. aastal, olge tublid.

Võib-olla osa mõtteid kõnes olid liiga umbmäärased, et kõik neid mõistaksid. «Meist mõned jõudsid käte jõul või üksi üle ookeani. Selleks, et saaksime öelda – eestlased suudavad kõike!» ütles president, kuid jättis nimetamata, kes need kangelased olid. Vaevalt et kõik tajusid, kellest käis jutt.

Toomas Hendrik Ilves oli omal ajal julgem, kui ütles, et täna alles laskume majanduslanguse oru põhja. Karis nii mustvalgelt otsekohene ei olnud…

Vaieldamatult on Alar Karisel ees emotsionaalselt kõige raskem tööaasta, sest seni, võib-olla liiga rahulikule ja kõiki mõista püüdvale presidendile, heideti ette üksnes seda, et ta on veidi igav, siis nüüd pannakse talle puid alla igalt poolt – nii valitsusliikmetelt kui ka ajakirjanikelt. Küll ei sobib välisvisiidi kõne; küll ei suuda ta öelda midagi erakordselt põrutavat, kus seda vaja oleks; küll halvustab president üksikemade lapsi ja mis kõik veel. Eestis on kord nii, et kui ühed valimised on läbi, algavad kohe järgmised. Alates 27. oktoobrist käib meil presidendivalimiste trall. Otsitakse tikutulega presidenti, kes võib olla Alar Karis, aga ei pruugi olla.

Kuid kõik tema mõtted on meile tegelikult juba teada, sest presidendi amet ei võimalda suurelt üllatada. Kui Karise hillitsetud stiili juurest minna korraks tagasi ajalukku, tasub meenutada Toomas Hendrik Ilvese öeldut 31. detsembril 2006: «Eestil läheb hästi. Eestil läheb aina paremini, oleme saanud jõukamaks kui kunagi varem. Kohe lõppev aasta tegi meid ligi 15 000 lapse võrra rikkamaks. Seda on rohkem kui möödunud kaheteistkümnel aastal. Eestis on rohkem abielusid ja vähem lahkuminekuid. Kuigi see kõik ei peata veel meie kahanemist, näitab see ometi, et usume tulevikku, et oleme rahulikud, eneses kindlamad ja optimistlikumad.»

Ja 31. detsembril 2008: «Meie majanduse mõõdumärkide järgi võib algav aasta tulla Eestile sel sajandil kõige keerulisem. Me täna alles laskume majanduslanguse oru põhja. Kui pikk on org ja kui kaugel tõus – ma ei tea.»

Presidendilt oodatakse, et ta kiidab kõike, mis on hästi, arvustab võimalusel poliitikuid (mida järgneval aastal on väga keeruline teha, isegi kui Alar Karis uuesti presidendiks ei kandideeri, sest see provotseeriks konflikte, mis tema mainet kahjustavad), annab lootust, isegi kui seda silmnähtavalt ei ole.

Toomas Hendrik Ilves oli omal ajal julgem, kui ütles, et täna alles laskume majanduslanguse oru põhja. Karis nii mustvalgelt otsekohene ei olnud: «Et aasta pärast saaksime oma väikese peolaua taga öelda, et ma olin 2026. aastal veidigi parem inimene, andsin nii palju, kui sain ja et just sellist Eestit ma tahaksin.»

Kõik muu kahvatub selle kõrval, et tõenäoliselt on 2025. aasta viimase saja aasta kõige madalama sündimusega, me ei ole enam oru põhjas, vaid vajunud sellest läbi – mudaliigas.

Presidendi selle aasta uusaastatervitust analüüsides tekkis mõte, et järgmisel aastal võiks president teha seda koos abikaasaga. Umbes nii, nagu ta koos abikaasa Sirjega jõulukuuske ehtis.

Eesti inimestele on tähtsad saavutused, poliitiline stabiilsus, majanduslik edukus, kuid väga tähtsad on lähedussuhted. Kui president aastalõpuintervjuus pidi Anna Pihlile aru andma, kuidas tal on võimalik olnud niivõrd pikalt abielus olla ja kes on tema kõige parem sõber, selgus, et selleks on tema abikaasa Sirje, mis on ka pika abielu üks edutegur.

Karise ametiaja suurim saavutus on olla rahumeelne tasakaalustaja – selles on ta olnud parem mitmest varasemast presidendist, sh kõnedes.

Kõige olulisem, mille president ütlemata jättis: tehke lapsi! Kõik muu kahvatub selle kõrval, et tõenäoliselt on 2025. aasta viimase saja aasta kõige madalama sündimusega, me ei ole enam oru põhjas, vaid vajunud sellest läbi – mudaliigas. Kui pole lapsi, jäävad laulud laulmata, raamatud lugemata, lootus kustub. Ainult lootusest rääkimisest ei piisa, rahvale tuleb otse öelda, kus see lootus on.