Siim Kallas hülgas Eesti, mitte vastupidi

Siim Kallas lahkus, kuna tal ei olnud peaministri tööd vaja. Palgata on mõtet inimesi, kelle jaoks pakutav töö ja amet on eluküsimus – Siim Kallase jaoks ei olnud.

Üks ettevõtja ütles mulle eravestluses Kallase kandidaadi avalikuks tulekul: Kallas on parim, kompetentseim, väljapaistvaim kandidaat, keda tema ettevõtjana palkaks oma firmat (valijana Eesti riiki) juhtima. Kuid Eesti Vabariigil ei olnud Siim Kallasele midagi pakkuda... Või pakkus liiga vähe: sh au, kuulsust ja raha.

Paljud Tallinnas läbi löönud inimesed lähevad oma lapsepõlvevalda, püüavad seal midagi ära teha ning imestavad, et kohapealsed tegijad (kes on “küünilised, saamatud, tigedad, rumalad ja vastikud”) neid ei imetlegi. Suure pildi nägemise oskus ei lähe neile vähimalgi määral korda. Vastupidi: nad neelatakse kohalike “näljaste huntide” poolt elusalt alla. Alla neelati ka Kallas.

Siim Kallase intervjuu Postimehes, mille ta andis enne lennukile lahkumist, ei jäta kahtepidi mõtlemiseks ruumi. Kallas on löödud, võib-olla isegi löödud kaart. Ning ta lõi ennast ise, samuti erakonda ja Andrus Ansipit. Väga-väga valusalt.

Ta tahis tulla Eestisse kui koduvalda, kus tema erakordset poliitilist kogemust (Eestis pole sellist tõesti mitte kellelgi teisel – kui me räägime Euroopast ja rahvusvahelisest kogemusest) hinnatakse ülikõrgelt, kuid ta leidis eest sumbunud, väiklase poliitkultuuritusega gladiaatorite areeni, kus keegi ei anna alla enne, kui kõik vastased on maha löödud. Kallas põgenes üle areeni ümbritseva traataia, rebestades oma paavstimantli – kas isegi koduerakond tahab ja julgeb teda presidendiks esitada 2016. aastal – äkki põgeneb ta enne lõpphääletust jälle?

Avaliku arvamuse järgi Siim Kallas hülgas Eesti, mitte vastupidi. See on rahva arvastes palju andestamatum kuritegu kui ükskõik mis paberid Eesti Pangast kuri inimene lekitas või koguni varastas. Ta emigreerus nagu Viktor Janukovõtš.

Mitmetel vaatlejatel on õigus: vähemalt need paberid, mis on avaldatud, ei muutnud Kallase säravat kuvandit kuidagi. Kallas oli kuni eile hommikuni kõigele vaatamata Eesti Rahva Vahva Vunts. Meedia ei saanud olla taandumise reaalne põhjus. Meedia vaid kajastab reaalset poliitikat, mida Eestis aetakse. Poliitikat ajavad poliitikud, mitte ajakirjanikud.

Kindlasti mõtlesid palju reformierakondlased juba paar nädalat tagasi, et nende viimase viie aasta suurim poliitiline läbikukkumine ei olnud mitte Kristen Michali või Rein Langi tagasiastumisega seotud skandaalid, vaid Mart Laari toetamine Eesti Panga nõukogu esimehe ametikohale. Ja alles seejärel IRLi hülgamine ja flirt sotsiaaldemokraatidega, mille tõi välja Edgar Savisaar.

Kabes on nii, et enne ei tohi laua tagant püsti tõusta, kui kõik nupud on läinud. Olen võitnud partiisid ka väga kehvast seisust, mängides nupp või isegi paar vähem. Kallase lahkumine mõjus avalikkusele sõnumina: “Mina nii ei mängi!” Tule taevas appi!

Paavsti valimise kohta on kõnekäänd: “Kes läheb konklaavi paavstina, väljub kardinalina.” Just see juhtus ka Siim Kallasega.