HÄBI, MEHED! TE TEGITE SAMA VEA. JÄLLE. MIKS OMETI? MIS TEIL VIGA ON?

Suhtekorraldaja Janek Mäggi pani Eesti Laulu finaali järel kirja oma mõtted suure kontsertsaate vahele ETV otse-eetrisse pikitud huumoriklippide kohta, mille peaosades õhtujuhid ja endised “Tujurikkujad” Märt Avandi ja Ott Sepp. 

Meie omad rändrahnud, Eesti huumori tööriistakasti kaks ainukest riista, retsidiivsed Märt Avandi ja Ott Sepp, tõotasid pühalikult, et nad enam kunagi Eesti rahva tuju ei riku, kuid nad tegid seda jälle. Häbi, mehed!

Inimene kordab oma vigu kindlasti. Kõige kindlam viis kuritegu avastada, on avastada kurjategija vead, mida ta kordab. Käekiri on elu lõpuni isikuga üheselt samastatav. Saage üle, mehed! Te jäite vahele. Te tegite sama vea. Jälle. Miks ometi? Mis teil viga on?

Osal Eesti rahvast, kelle sissetulek on üle 2100 euro kuus, on tuju rikutud. Teine osa, see suurem ja labasem teine Eesti, ruigab rõõmust – täpselt seda Pere Viina me täna joomegi! Mis jutt see on? Tule taevas appi! Tõenäoliselt olid Avandi ja Sepp täis, kui nad reklaame tegid. Tõeline näitleja reklaamis üles ei astu.

Meil on ka inimesi, kelle arvates on naljakas mõte: “Tarbi põlvekivi! Kivi, mis põleb!”. No ei ole naljakas, ei ole. Eesti kõige suuremat reostust põhjustava maavara kaevamine on hullem matslus kui Rail Baltic või metsade lageraie. See laul oli nagu vastutuult sülitamine Ida-Virumaale, millest me niikuinii ilma oleme jäänud. Meresool veritsevale kivipõletushaavale. Tänu millele on Eestist alles jäänud mitte puhas õhk, vaid tühi õhk.

Huumoriallergilises Eestis, kus naermine ja naeratamine on võrdsustatud psühhoosiga, ei tohi lolle nalju teha. Kuid talumatutele mõeldud restorani peakokad Märt ja Ott ainult selliseid talumatuid nalju teevadki. Inglased ütleks, et nad on Eesti rahva frenemy’id (friend+enemy ehk sõber ja vaenlane ühes isikus).

Eesti komblusruumi (ruum, kus viibivad ainult sellised inimesed, kes ei vaja komblusvalvet) nad ei mahu. Aga me kustutame nad ära. Me jälgisime reklaami. Lööme poole vähem? Vangi!

Nalja-iroonia-satiiri asemel on palju talutavam alaline ning süvenev masendus ja depressioon, kuigi ka need on vaimselt vägivaldsed. Parem on üldse siit kaduda – minema räpasest ja madalast Eestist! Brüsselis on veel ainus vaimselt puhas õhk kogu Euroopas!

Las ahned Soome ja Vene jahimehed rabavad odavate hindadega kohalikke ulukeid: “Kui tapad kaks või rohkem suurt elukat, saad lisaks tasuta tappa rebase või lendorava.”? Milline pöörane tapmisjutt ja vägivald ajal, kui pered lastega Eesti Laulu valivad. ERR ajakirjanduseetika nõunik Tarmu Tammerk, häbene maa-alla! Või astu tagasi!

Haige osa rahvast (kellele Märdi-Otti “naljad” ei meeldinud) nägi Eesti Laulu tegijate meelest reklaamides hallutsinatsioone, mida tegelikult ei olnud (labast hoolivusvaest eneseimetlust), ning kujundas oma hukkamõistva käitumise selle järgi, mida nägi. Haige osa rahvast kujutles, et teda ähvardatakse ja mõnitatakse, tajus vaheklippe reaalse ohuna Eesti tervele mõistusele. Aga kus on Eesti terve mõistus? Pool on kindlasti läinud. Tegelikult ei mäleta rahvas, mida ta kaks sekundit tagasi valis – nii seniilsed inimesed väärivad oma valitsust ja prioriteedipartei edukäiku.

“Ausalt öeldes ei pea meie rektor olema mitte administratiivkohal, vaid ta peaks olema ravil,“ ütles akadeemik ja Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi juhataja, professor Jüri Allik Postimehele, kommenteerides Tartu Ülikooli rektorivalimisi ja rektor Volli Kalmu juhtimisstiili. Ka Avandi ja Sepp tuleks ruttu ravile saata, sest nad kordavad ennast, ei ole nii hoolivad ja empaatiavõimelised kui Anna Karolin eeldaks ning arvavad, et kui lööme poole vähem, siis on juba hästi. Ei ole.

Tõepoolest, Märdi-Oti puhul ravi ei aita. Avandi ja Sepa õige koht on “Tartu Vangla, sealt veel pole põgenenud keegi!!!”. Siis saab lõpuks sellele tujurikkumisele ükskord piiri peale.