Janek Mäggi: "Eesti on vaba olnud kogu aeg!"

Eesti on ikka palju rohkem kui mõned ajaloolised südmused, mida me kangelaslikuks peame ja heroiseerime.

Olen täpselt poole oma elust elanud vabas Eestis. 20. augustil 1991 olin veel paar viimast nädalat 17aastane, 5. septembril sain 18. See päev on erilisena jäänud mällu selle poolest, et siis nägin esimest korda oma praegust abikaasat. Minu lapsepõlv jäi Eesti NSVsse, oma täiskasvanuea olen elanud Eesti Vabariigis.

Imelik või mitte, aga selle teise poolega oma elust ei ole ma sugugi rohkem rahul kui selle esimesega, mis on mällu sööbinud äraütlemata õnneliku ja toreda ajana. Kuidas me isaga marke kogusime (neid lääneriikide kirjasõpradega vahetades); kuidas me vanaemaga küülikuid pidasime; kuidas ma hobuse ja loorehaga heina riisusin; kuidas ma emaga öösiti tööl saiu käisin küpsetamas; kuidas ma koolist poppi tegin; kuidas me vennaga kaklesime, nii et maa oli must, ja kuidas ma pioneerilaagris käsin.

Nüüdseks olen hakanud mõistma, et iga päev elus, sõltumata keskkonnast, on inimesele väärtuslik, kui ta ise oskab seda väärtuslikuks muuta. Ja ega ma nendest inimestest eriti aru ei saa, kes räägivad, kui õudne oli elada okupeeritud Eestis, ning vaidlevad erakordse paatosega, kelle idee Balti kett või inimvöö oli.

Ilusad asjad pole enam nii ilusad

Tahaks lausa sõbralikult vastu vaielda presidendile, kelle kõnest jäi mulle mulje, et vabas Eestis sündinud ja elanud inimesed on kuidagi erilisemad kui need, kellel on mälestusi ka nõukogude ajast. Nüüd, vabas maailmaski ringi rännanuna, tunduvad mulle olulised hoopis teised väärtused kui siis – 1989. aasta lõpul, kui koos vanematega Soomes käisin, võtsid «ilusad asjad» pildi kirjuks küll. Seekord veetsin taasiseseisvumispäeva Soomes (koos paljude eestlastega käisime Muumimaal, mis mu nelja-aastasele tütrele tähelepanuväärset rõõmu valmistas) ja tabasin end mõttelt, et need asjad ei tundu mulle enam kuidagi nii ilusad.

Siis, noore poisina, kadestasin neid, kes olid põgenenud välismaale ja elasid seal «ilusate asjadega ilusat elu». Nüüd arvan, et kui sind otseselt ei represseerita, on vabadus ühiskonnakorrast sõltumata inimese enda sees, tema südames. Need, kes seda pole mõistnud, jäävadki Tiit Madissonideks, Jüri Liimideks ja Ülo Nugisteks. Sirvisin koju tulles Eesti lehti ja imestasin, kuivõrd ideoloogiakeskseks on meie (poliitiline) eliit muutnud. Sammas siin, sammas seal. Tähtpäev siin, tähtpäev seal. Teene siin, teene seal. Riigijuhtide kõned ei erine palju sellest, mida rääkisid vanaisa jutu järgi Eesti-aegsed juhid. Kuid ei erine ka palju sellest, mida rääkisid nõukogude ajal paljuski needsamad mehed ja naised, kes meid praegugi juhivad.

Eesti on ikka palju rohkem kui mõned ajaloolised sündmused, mida me kangelaslikuks peame ja heroiseerime. Eesti on rohkem kui poliitiline vabadus.

Eesti on inimesed, kes siin elavad. Nende mõtted ja teod. Nende usud ja uskmatused. Nende armastused ja pettumised. Nende elu. Riigikord võib seda elu segada, kuid mitte kuidagi vähemväärtuslikuks muuta.

Riigijuhte ei pea ülearu kummardama

Muidugi näevad minu kaks 1. septembril taas kooli minevat poega maailma teisiti kui mina omal ajal. Kas või selle poolest, et mina sain oma «välismaakogemused» teistest liiduvabariikidest, nemad aga on näinud pärisvälismaad.

Kuid sarnasusi on ka palju. Isa seletas mulle, miks riigijuhtide juttu väga tõsiselt pole mõtet võtta. Nüüd seletan poegadele, mis vahetust see Eesti vajab ja kas see värske energia ikka on värske. Ja eriti praegu, kohalike omavalitsuste valimiste lähenedes näib, et iga riigikorra ajal on ühiskonnas ports inimesi, kes tahavad võimu, teisi juhtida, välja paista, minna ajalukku. Selles pole midagi halba. Lasku käia! Aga selle saavutusvajaduse elluviimine ei ole ühe riigikorra ajal kuidagi püham kui teise ajal.

Ma armastan oma Eestit. Ausalt. Kuid see Eesti on minu sees vaba olnud kogu aeg. Pätsi-aegsed postmargid ainult kinnitasid mulle, et see on tore koht, kus elada. Ja sõltumata sellest, kas Päts ja Laidoner olid äraandjad, argpüksid või eesti rahva hullemast päästjad, oli nende võimul olles nõukogude aega libisenud Eestis parem elada kui kuskil mujal. Selle tarkuse avastasin nüüd, kui pool elu elatud vabas Eestis. Mina pole emotsionaalset puudust kunagi tundnud. See ei sõltu riigikorrast, vaid perekonnast.

Riigijuhid pole kunagi midagi erilist teinud, erilist on teinud rahvas. Jäänud ellu. Läinud edasi. Lennart Meri oli tore mees, aga isegi kui ei oleks olnud Lennart Merit, oleks olnud keegi teine. Rahva ja maaga on lugu keerulisem – tal on valida, kas jääda kestma ja olla, või mitte olla. Eesti rahvas on valinud olla. Ja see ongi kõige toredam.