Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Kus peitub õnn?"

414
18.03.10, Maaleht, Janek Mäggi: "Kus peitub õnn?" Tegelikult on enamikul meist palju rohkem neid asju, mille üle rõõmu tunda, kui neid, mille üle kurvastada.

Noormees tuli, tall süles, tee äärde ja andis märku peatumiseks. Pidasime auto kinni ning saime paar tundi tagasi sündinud tallega tuttavaks. Loom oli veidi verine, kuid kõbus ja väga rõõmsameelne. Karjane samuti, punane apelsin pihus. Taamal kivine karjamaa ja palju kitsi. Palju. See oli paar nädalat tagasi. Marokos. 
Muidugi ei pea selleks Aafrikasse sõitma, et märgata lihtsat tõde — rõõmu tööst ja selle tulemustest võib tunda alati, eriti veel siis, kui saad seda teistega jagada. Eestis kipub tihti olema nii, et töö on midagi rasket, mida me teeme selleks, et teha midagi sellist, millest tõeliselt rõõmu tunneme — hobideks, puhkamiseks jne. Kuid maailm on täis inimesi, kes teevad lihtsat tööd ja naudivad seda täiel rinnal. Nad armastavad seda, mida nad teevad ja neile meeldib olla see, kes nad on.

Meeleolu sõltub suhtumisest ja keskkonnast

Me saame oma aega vahetada raha vastu, ja vastupidi. Kuid kõige toredam on, kui see aeg, mida me raha teenimiseks kulutame, on aeg, mida me kulutaksime ka siis, kui me selle eest raha ei saaks. Teisisõnu — töö pakub sellist rahulolu, et võib-olla me muud teha ei tahakski. Euroopas kohtab selliseid inimesi kahjuks palju vähem. “Kultuur” tapab siiraid emotsioone.
Sõitsime kahe perega üle Atlase mägede. Mägedes on palju peresid, kelle elu pole pika aja jooksul eriti muutunud. Muidugi märkad mõnes kohas Coca-Cola silti ja muud sarnast, kuid suurte liiva- ja kiviväljade vahel elavad suured pered, kes on rõõmsad isegi suhteliselt kesistes oludes. Tuju sõltub suhtumisest. Aga ka ümbritsevast keskkonnast — mille kõige mõjuvõimsam osa on inimesed –, mitte asjad või loodus.
Euroopa ja kogu moodne lääne ühiskond on ehitatud üles pidevale pürgimisele, olgu see siis raha, kuulsuse, au, heaolu või muu sellise poole. Paraku on inimesed erinevad ning ühtlaselt kõrget elukvaliteeti ei ole kõigil võimalik saavutada. Rahulolematus ei teki mitte sellepärast, mis meil on (kehvad asjad), vaid sellepärast, mida meil ei ole (ja naabril on). Põhimõtteliselt on meil alati midagi puudu.
Ühest küljest viib rahulolematus elu ka edasi. Me tahame kiiremini jõuda eri sihtpunktidesse — reis, mis sada aastat tagasi võttis aega mitu nädalat, võtab nüüd mõne tunni. Teisest küljest võtab rahulolematus meilt võimaluse olla õnnelik. Nautida seda, mis meil on. Ja tegelikult on enamikul meist palju rohkem neid asju, mille üle rõõmu tunda, kui neid, mille üle kurvastada või koguni vihastada.

Tavalised asjad on erilistest asjadest sageli erilisemad

Inimesed, kes peavad kogu aeg pingutama, et midagi saavutada, ja kui nad on selle saavutanud, ei saa aru, milleks seda kõike vaja oli, ei saa kunagi õnnelikuks. Õnn on olemises, elamise protsessis, mitte eesmärkide saavutamises. Olümpiavõitja pingutab kogu elu, et võita. Ta võidab. Kuid siis tunneb sageli tühjust — mis edasi?
Kirgastumise hetki on igal inimesel vaja. Kellel (olümpia)kulda või -hõbedat, kellel vastsündinud talle — et oma rõõmu mööduvate turistidega jagada. Kuid õnn ei seisne selles hetkes, vaid võimaluses neid hetki pakkuda ka teistele. Mõned tavalised asjad on palju erilisemad kui erilised asjad, mis on sageli on üsna tavalised. Kirgastavaid hetki tuleb lihtsalt osata märgata. Neis peitub suur osa õnnest.