Janek Mäggi: "Pensionivõlg nõuab maksmist"

Vaidlus, kas pensione tohib vähendada või mitte, on samuti rumal. See on umbes sama, et kui isa kaotab töö, tuleb vanaema linnast tütre juurest taas maale tagasi saata. Et sööb liiga palju.

20 miljardi suurune pensioniraha on magus pirukas, millest napsata. Kuid umbes 300 000 pensionäri on ka väga suur valijaskond, keda kaotada. Küsimus ei ole ju selles, kas pensionid on liiga suured või liiga väikesed. Küsimuses on selles, et raha on puudu.
Riigi rahanduspoliitika alus peab olema ühiskonna kui terviku tasakaal. Eelistatud grupid tekitavad õigustatult viha ja vaenu. Kui meil on poliitikuid, kes peavad kuluhüvitiste põhjendamist (tšekkide toomisega) alandavaks tegevuseks, on mõni ühiskonna kiht siiski eelistatud või vähemalt tahab seda olla.

Pensionite suuruse määramisel tuleb arvestada nende mõistliku osakaaluga riigieelarves. Sest vaevalt julgeb keegi väita, et Nõukogude ajal tehtud töö ei vääri pensioni. Tänu sellele, et meie vanemad ja vanavanemad tegid tööd, on Eesti riik. Sageli unustame, et kuni täisealiseks saamiseni peavad vanemad hoolitsema laste eest, kuid pärast seda tuleb lastel hoolitseda vanemate eest. See ei ole mitte laste hea tahe, vaid nende seadusest tulenev kohustus. Vanema põlvkonna ees ei ole meil mitte ainult auvõlg, vaid ka pärisvõlg. Me peame tagama inimväärse elu elu lõpuni neile, kes on meile elu andnud. 80ne aastastele inimestele ei saa öelda, et oota veel 20 aastat, kuni ajad
paremaks lähevad. Kas pensione maksustada või mitte, on täiesti tehniline küsimus. Kas vähendada pensione 13% või kehtestada ravikindlustusmaks, annab riigi rahakoti seisukohalt täpselt sama tulemuse. Maksu kehtestamine on lihtsalt populistlikum, sest saab öelda – midagi pole ju ära võetud, lihtsalt maks tuli – ja selle tarbite ka ise ära, kuna olete niikuinii kogu aeg haiged.

Vaidlus, kas pensione tohib vähendada või mitte, on samuti rumal. See on umbes sama, et kui isa kaotab töö, tuleb vanaema linnast tütre juurest taas maale tagasi saata. Et sööb liiga palju. Enamus vanaemasid aga ongi vähese söömaga ning on heal meelel nõus veel vähem sööma, kui neid ära ei aeta.
Kui riigi tulud drastiliselt vähenevad, tuleb lihtsalt teha eelarve lähtuvalt uuest olukorrast. Praegu on eeldus see, et varasemad riigieelavad olid kõik väga-väga halvasti tehtud. Sest kui nad oleks olnud ideaalsed, võiks vähendada kogu eelarvet koguaeg kindla protsendi võrra ja kõik oleks õiglane. Kui aga kelleltki võetakse ära rohkem, siis kinnitab see, et varem kulutasime tema peale liiga palju. Ja kui kelleltki üldse ei võeta, siis jääb tunne, et ta on teistest parem.

Mõistlike pensionide maksmine on riigi jaoks samasugune kohutus nagu pangalaengi. Pensioni suuruse hindamiseks tuleb seda võrrelda kulutustega teistele ühiskonna gruppidele. Kulude vähendamisel on kaks olulist märksõna. Solidaarsus ja õiglus. Esimene tähendab seda, et kui kogutulud vähenevad, siis peavad vähenema ka kogukulud. Ja õiglus seda, et ebamõistlikud kulud tuleb tulude vähenedes igal juhul ära lõpetada.
Üks tundub aga kindel: kui parteid lubasid pensionitõusu (kasvõi (ja vist) ainult selleks, et võimule saada), siis pensionäride narrimine on kõige lubamatum tegu, mida nad teha tohivad.  Niikaua, kui me sõna otseses mõttes raiskame 100 miljonit krooni aastas niivõrd omakasupüüdliku (saaks vaid hääli!) poliitika ellu viimiseks, ei tohi pensione mitte mingil juhul puutuda. Enne tuleb ikka  restoranides ja ööklubides valimispidude pidamine omast taskust kinni maksta. Siis saab
edasi vaadata.

Indrek Tarandi hääled rääkisid lihtsalt, et petmist rahvas heaks ei kiida. Riigimehelikkus ei ole ju see, kui räägitakse, et maailmas on majanduskriis ja see tuli ootamatult ja nüüd peame kokku hoidma ja ämm tuleb tänavale tõsta. Riigimehelikkus on see, et kui mees teeb, mida mees ütleb. Ja kui mees teeb valesti, siis kõige pealt kannatab mees ise. Kindlasti on veel teisigi kohti, mida võib  arulagedaks priiskamiseks pidada, kuid see 100 miljonit krooni ei ole oma eesmärki kuidagi täitnud. Pigem on see arulagedust ainult kasvatanud ja kasvatanud. Erakonnad käivad firmadest raha kerjamas samamoodi nagu enne. Pensionide vähendamine võib olla mõeldav, kuid praegustes oludes tuleks kõigepealt ikka pensionivõlg (just selline, nagu ta tänaseks võetud on!) ära maksta. Sest kuigi kõigile maksumaksjaile meeldiks öelda – homme olen nõus käibemaksu maksma 9%, ei oleks riik sellega vist nõus. Paneks vangigi, kui ei maksa. Pensionärid võiks olla sama nõudlikud kui riik ise.