Janek Mäggi: Patuettevõtteid tuleb valvata, aga mitte ahistada

Uue reklaamiseaduse valguses tuleks anda turundajatele rohkem vabadusi ja õigusi, mille eeltingimuseks on erinevate sektorite eneseregulatsioonil põhinev koosregulatsioon riigiga, leiab kommunikatsioonibüroo Powerhouse juht Janek Mäggi.

Eesti tegutseb hulk ettevõtteid, kelle toodete või teenuste reklaamimine on piiratud, kohati suisa keelatud: pangad, ravimi-, alkoholi- ja tubakatootjad, kasiinod. Ometi tegutsevad nad kõik täiesti legaalselt, seadusega seatud piires, makse makstes ja headki tehes.

Ühiskond on mõistnud, et osa tooteid või teenuseid sellepärast, et mõned inimesed neid kuritarvitavad, ära keelata ei saa ega tasu – kasvõi illegaalse äri piiramiseks. Äritegevust tuleb korraldada nii, et ta tekitaks kahju asemel hoopis kasu ning see on võimalik ka vastuolulistes ettevõtlusvaldkondades.

Piiratud tegevusvabadusega ettevõtted ei tee midagi, mille ühiskond on täielikult hukka mõistnud kui tegelemiseks täiesti kõlbmatu ning suur osa ühiskonnast on selliste ettevõtete kliendid. Osal nendest on inimestele väga palju kasu – alates laenudest kuni ravimiteni. Isegi alkoholi puhul ei saa väita, et seda kasutakse ainult meelelahutuseks ja tervise hävitamiseks. Viinasokid ja viinaga haavade puhastamine käivad tavaelu juurde.

Riik naudib makse, mida patuettevõtete toodetelt ja teenustelt saab. Kohati jääb mulje, et peamine patuärikas on hoopis riik, kui vaadata kui palju riik neilt toodetelt või teenustelt makse saab – kuid tutvustada, millega tegu, ei luba, sest see võib ahvatleda uusi inimesi halvale teele. Kes laenab liiga palju, kes sööb joovastumiseni rohtusid, kes kukub jooma või suitsetama. Mõisaid enam naljalt maha ei mängita, aga sisuliselt tehakse sedagi.

Palun ärge meie tooteid tarbige!

Ühest küljest on mõistetav, et lausturundus kaupadele, mis ei ole tervisele head või võivad mõjutada inimest vastutustundetult käituma, pole mõistlik nii ühiskonna vaimse kui ka füüsilise tervise seisukohalt. Samas saavad sellest väga hästi aru ka tootjad – õlletootjad ei propageeri roolis joomist, pigem vastupidi.

Enamik n-ö patuga äritsevaid ettevõtteid turundavad end justkui oma tooteid mitte tarbima – tegema seda nii, et see ei kahjustaks tervist ning kutsuvad üles loobuma. Hoiatussildid on alati juures ja need on kõigile tarbijatele pähe kulunud. See tundub võibolla kummaline, aga tegelikult ei ole: vastuolulises ärisektoris on kestlikkus ja eneseregulatsioon prioriteedid.

Keskkonnasäästlik mõtteviis ettevõtluses ei ole ainult raiskamise ja saastamise vältimine, vaid ka see, et sa ajad äri nii, et ei kahjusta mitte kedagi. Kahjustamine tähendab, et ahvatled kedagi tegema midagi, mida ta võib-olla teha ei taha või ei tohi. Riskikäituvate inimeste ümberkasvatamisega ettevõtted muidugi tegeleda ei suuda, kuid sellega ei saa hakkama ka riik.

Ühiskond peab oma ettevõtteid usaldama

Mõnevõrra toimub vastutustundlik turundamine ja reklaamimine innukalt autotööstuses, kus klient suunatakse fossiilseid kütuseid tarbivatelt autodelt nt elektriautodele üle minema. Hea turundus on selline, mis pakub kliendile seda, mida ta soovib, kuid suunab tema soove nii, et need oleks mõistlikud nii talle endale kui ka ühiskonnale. Muidugi juhtub, et turundus tegeleb ka igasugu aju- ja/või rohepesuga, aga üldiselt on firmad tublid, sest soovivad turul olla kaua ja edukalt. Et see õnnestuks, et tohi petta ka ühiskonda.

Vaevalt suudavad tublid ametnikud mõista ettevõtetest paremini nende kliente ja klientide käitumisharjumusi. Mõistlikud ja ebamõistlikud piirangud kujundavad mõnevõrra turgu ringi, kuid klientide käitumise suunamisel on ettevõtted kindlasti palju edukamad kui riik. Uuringuid võib teha, kuid täpseim hääletus on müügitulemus.

Uue reklaamiseaduse valguses tuleks anda turundajatele rohkem vabadusi ja õigusi, mille eeltingimuseks on erinevate sektorite eneseregulatsioonil põhinev koosregulatsioon riigiga. Tundlike ärivaldkondade järele peab riik valvama, mitte neid ahistama. Kui riik peab mõnd ärivaldkonda halvaks, peab ta selles tegevuse keelama.

Inglaste põhimõte, et iga legaalset toodet või teenust peab saama vastutustundlikult reklaamida ja turundada, on kohane ka Eestile. Tarbija peab teadma, mida talle pakutakse ning kuidas pakkuja aru saab, mida ta pakub. Parima kasutusjuhendi suudab koostada ikka see, kes on konkreetse toote või teenuse loonud.