MARKO POMERANTS: Iga kass väärib kiipi

See lugu on mõeldud kassidele lugemiseks. On teada-tuntud fakt, et kassid oskavad lugeda. Nad võivad küll suitsetada (piipu), aga võivad isegi lapsi lugema õpetada. Kes ei oska ega saa aru, see saab tukast sugeda; kes mõistab ja aru saab, see saab pai. Lugema õppimine võib olla raske. Ma kuulsin just lugu ühest gümnaasiumilapsest, kes ei osanud lugeda. Päriselt! No ilmselt ikka oskab, aga mitte täiuslikult.

Kes on tuttav jaapanlase Haruki Murakami raamatuga «Kafka mererannas», see teab, et on olemas inimesi – või siis vähemasti üks –, kes oskavad kassidega rääkida ja teevad seda suure aukartusega, sest selgub, et kassid teavad kõigest palju rohkem kui inimesed – ja kindlasti rohkem kui koerad.

Hoolimata sellest kõigest, kassid, lugu on nüüd selline, et poliitikutel on koerte osas konsensus olemas, aga kasside kiibistamise osas ei ole. Osa poliitikuid arvab, et teie kiibistamine on liiga kallis. Mis sest, et tegemist on ühekordse protseduuriga ja kui teie kiibinumber saab lemmikloomaregistrisse kirja, siis on tõenäosus suur, et kui peaksite kodust kaugemale sattuma ja ära eksima, siis keegi leiab teid ja viib varjupaika ning seal võetakse teie inimesest pereliikmega ühendust. Te ei jää sinna uut omanikku või, mis veel hullem, magamapanekut ootama, sest teil on ju omanik täitsa olemas. Ta lihtsalt on olnud teie suhtes hooletu või olete ta üle kavaldanud ning ajama pannud, lootes omadel tingimustel koju tagasi ilmuda. Saades veel kord ainest Murakamist: «Kassid tulevad ja lähevad, samas kunagi lahkumata.» Alati aga ei pruugi õnneks minna.

Inimesedki eksivad ära, kuigi neil on mobiiltelefonid, kõnevõime ja eeldused kodu lähedal maastikul hakkamasaamiseks, aga võta näpust. Võib ju ka olla, et olete «oma territooriumi» suurust valesti hinnanud. Teie peremehe või -naisega võib olla sama lugu. Ta arvab, et võite käia kus iganes, aga teie naabri jaoks ei pruugi te lemmikloom olla – võite talle hoopis närvidele käia, sest kui ta porgandipeenra rajas, ei arvestanud ta sellega, et hakkate seal hädal käima. Kui ta teid kätte saab, siis võib see teie jaoks lõppeda varjupaiga puuri sattumisega ning kiip oleks jällegi parim võimalus tuttava kodutoidu peale pääsemiseks.

Mul on üks tuttav kassiomanik, kes lisaks kiibistamisele on oma kassile ka GPS-seadme muretsenud. Põhiliselt enda südamerahuks, et veenduda, et kass on kusagil lähedal – kas aida all või küüni lakas.

Inimesed räägivad viimasel ajal palju oma vaimsest tervisest, aga nad unustavad, et ka teil on vaimse tervise muresid. Nad kipuvad unustama, et teile meeldivad tuttavad inimesed ja asjad ning muudatused keskkonnas või peres võivad kassile suurt stressi põhjustada. Mõnikord väljendub see stress karvade välja lakkumises, söögiisu kadumises või isegi agressiivsuses. Tuletage seda inimestele meelde!

Kas teadsite, et juba praeguseks on 58 omavalitsust kehtestanud kiibistamis- ja registreerimiskohustuse ning 37 omavalitsust on samasuguse kohustuse kehtestanud ka kassidele? Teie omanikele võib see tunduda kohustusena, aga olla kiibistatud on teie põhiõigus. Tehisaru pole veel nii kaugele arenenud, et ta suudaks vahendada kasside ja inimeste keelt. Eestlane saab hiinlasega tõlkeäpi abil suheldud, aga kassi võimalus on piiratud kiibistamise ja kodus püsimisega. Ma saan aru, et te seda viimast ju proovitegi teha, aga alati ei õnnestu.

Lemmikloom on kõige kallim

Vähemasti nii peaks see olema. See peaks tähendama ennekõike, et omanik peakski teie eest seisma. Pereliikmena kaasnevad loomulikult kulutused toidule, loomaarstile ja kiibile. Ma saan aru, et te olete sattunud igasuguste inimestega kokku elama ja kõik kassid oma elus kiipi ei näe, aga see ei tähenda, et üldprintsiibina ei peaks igal kassil olema õigus kiibile. Kiibistamine peaks olema sama loomulik kui vaktsineerimine või ussirohu andmine.

Eestis satub igal aastal varjupaikadesse tuhandeid eksinud või hüljatud kasse, kellest suur osa on kodukassid, kes lihtsalt ei leia teed tagasi koju. Õnneks on olemas hoolivad inimesed ja kusagil turvakodus või varjupaigas te nälga ei jää, aga see jälle tähendab lisakulusid ja inimeste annetusi, et see kõik võimalik oleks.

Kiip ei tee teist kui kassist paremat sõpra ega sülekassi, aga see annab teile suurema tõenäosuse turvaliselt koju naasta. Iga vastutustundlik loomaomanik peaks selle sammu ära tegema – mitte ainult oma lemmiku, vaid ka ühiskonna huvides.

Teie olukord pole lootusetu

Eestis on mõjuvõimsaid kasse ennegi olnud. Toon siinkohal näiteks peaminister Juhan Partsi Miisu, kes elas Stenbocki lossis. Kui tal oli välisministrile midagi öelda, siis ta kargas talle säärde. Arvamusliider oli ka kass Artur. Tal oli oma postkontor ja «prime time» ETV ekraanil. Nüüd võib tulla teie aeg.

Teil on õnneks olemas inimestest sõbrad. Kõigepealt on need loomaarstid Eesti Loomaarstide Kojast. Nemad on minister Terrasega alustanud konsultatsioone kassidele kiipide tagamiseks. Kindlasti on teiega ühes paadis inimesed, kes varjupaiku käigus hoiavad, aga me ju teame, et nii nende kui teie arusaama järgi on kassile parim paik kodu. Isegi inimesele on enamasti. Loodame, et teie inimestest sõbrad suudavad põiklevatele poliitikutele selgeks teha, et kiibistamine on hea kommunikatsiooni alus – tegelikult üleüldse kommunikatsiooni aluselement –, et te koju saaksite jõuda.

Mesilastel on isegi kaks ministrit. Kõigepealt energeetika- ja keskkonnaminister Andres Sutt, kes seisab elurikkuse eest, et neil ikka korjealasid oleks, ja siis regionaal- ja põllumajandusminister Hendrik-Johannes Terras, kes loomade heaolu ja tervise eest seisab. Teil jääb üle loota ainult Terrase peale.

Mis ma huvikaitseeksperdina oskan soovitada? Esialgu lootke inimestest sõprade peale, aga kui konsultatsioonid ei edene, siis minge sügisel, kui riigikogulased taas tööle tulevad, loosungitega Toompeale ja nõudke enda kiibistamise seadustamist. Loosungitel võiks olla «Kass pole koerast kehvem!» või siis «Rahvasaadik – oma heaolu läheb sulle korda, aga kassist pole sul sooja ega külma!». See on muidugi liiga pikk, nad ei viitsi lõpuni lugeda. Sobib ka loosung: 
«Diskrimineerimine kohe lõpetada!»