Janek Mäggi: Eesti ei vaja õhukest, vaid tõhusat riiki

Eesti ei vaja reforme pelgalt reformimise pärast, vaid tarvis on tagada pidev ja jätkusuutlik areng, kirjutab riigihalduse minister Janek Mäggi (Keskerakond).

Me ootame täiuslikku Eestit, kus kõik, mida me tahame, on tehtud ja toimib nii, nagu ette kujutame – riiki, kus me ei suuda ega oska ega taha nuriseda millegi üle. Kuid selline riik ei jõua kuidagi kohale, sest lisaks meile elab Eestis veel 1,316 miljonit inimest, kellel on veidi teistsugused soovid, mis meie omadega kokku ei lange. Ning vahel on need lausa vastupidised sellele, mis meile tähtis on.

Me ärritume, oleme vihased, kirume valitsust ja naabrimeest, ülemust ja ämma-äia, sõpra, kes laenu võttis, aga tagasi maksta ei taha. Me küsime: miks elab Eestis niivõrd palju inimesi, kes meile kohe üldse ei sobi? Kuidas jõuda lähemale tasakaalustatud Eestile, mis meeldib võimalikult paljudele?

Vaevalt on meie murede peamiseks põhjuseks riik, mida pole piisavalt reformitud, ametnikud, keda on täpselt kaks korda liiga palju, riigikogu, mis on liiga suur. Meie murede põhjuseks ei ole ka poliitikud, kelle silmis pole sära, või parteid, millel ei ole ühtegi värsket mõtet.

Meie peamine mure on 1,316 miljonit inimest, igaüks meist, kes me oleme aeg-ajalt enesekesksed, ahned, saamatud, omakasupüüdlikud. Kui suudaksime alati mõista oma naabrimeest, ülemust ja ämma-äia, oleks meie endi elu kaks korda ilusam, kui laenata numbrilist kujundit Riigireformi Sihtasutuselt.

Mida me peame tegema, et Eesti saaks valmis? Reforme reformide otsa? Pigem mitte. Me vajame pidevat protsessi, mis muudab iga päev meie elu paremaks. Reformil on algus ja lõpp, protsess on kestev – igavene nagu elu kulg.

Me ei tohi vähendada töökohti seepärast, et on Excel, mis seda nõuab. Peame mõtlema, kas riik suudab teha kõike seda, mida me riigilt ootame, piisavalt hästi. Ja huvi tundma, kas riik peab kõiki neid asju tegema, mida ta praegu teeb. Suure tõenäosusega on just selle küsimuse vastuses peidus kõige enam kokkuhoidu.

Kaotame ministeeriumid, kaovad ka silotornid

Eesti ametnikkond on nutikas armee, mis on pidevas muutumises, arengus. Nad on innukad ja lojaalsed oma kodumaale. Nad otsivad kogu aeg, kuidas saab paremini. Mulle meeldib idee, et Eesti võiks ära kaotada ministeeriumid, neid silotorne, mis paraku sunnivad tegevusi dubleerima, pole suure tõenäosusega vaja.

2300 töötajalt võiks poliitika loojate ja kujundate hulk vähendada nii, et nad kõik mahuksid tänasesse superministeeriumi hoonesse, millest saaks Eesti riigimajade peakontor. Tugevnevad ametid, tegevussuundi juhivad valitsuse liikmed. Rootsi ja Iirimaa on toimivad eeskujud.

Riigimajad, mida esialgse kava kohaselt tuleb üle Eesti 13, saavad valmis järgneva nelja aasta jooksul. Neisse tulevad kaugtöökohad, mis võimaldavad riigiametnikel töötada seal, kus parasjagu vaja on. Vähem sõitmist, rohkem efektiivset tööd. Sellel aastal algab kuue riigimaja projekteerimine, esimese uue riigimaja avamine on eeldatavalt aastal 2021. Riigi Kinnisvara ASile on riigimajade rajamine prioriteetne ja väljakutseterohke ülesanne. Aga tehtud nad saavad. Ja hästi.

Riigimaju arendades näeme, et Eestis ei ole mitte liiga vähe kinnisvara, vaid liiga palju. Eesti vajab riiklikku kinnisvarapoliitikat, kuid ka avaliku ruumi kujundamise poliitikat, mis aitab igale hoonele leida parima funktsiooni või ta hoopiski lammutada, kui funktsiooni leida ei õnnestu. Eesti peab olema ilus nii seest kui väljast. Sõbralikud inimesed igatsevad keskkonnasõbralikku ja hooliva käega loodud avalikku ruumi.

Liiga palju kasutuseta kinnisvara koormab ühiskonda

Seetõttu peab riik lahendama kahanevates linnades tühjaks jäänud hoonete probleemi. Kui me ei leia kedagi, kes soovib neis mahajäetud majades elada, isegi kui me need renoveerime, mis võib uute ehitamisest kallimgi olla, tuleb need lammutada. Riik peab kohanema demograafiliste muutustega, nagu me kõik. Mitte aeg-ajalt, vaid iga päev.

Siiski ei puuduta riigi kinnisvara tõhustamine kõiki valdkondi. Ajaloolist pärandit tuleb hoida ja hooldada. 300, 500 või 800 aasta vanused kirikud ning 100, 200 või 300 aasta vanuseid mõisahooneid tuleb palavalt armastada mitte nende funktsiooni, vaid meie esivanemate loo ja kultuuri säilitamise pärast. Kui me ei tea, kust me tuleme, ei oska me mitte kuhugi edasi minna. Emotsionaalsed väärtused on väga sageli tähtsamad kui materiaalsed ning nad võivad omavahel olla tihedalt läbi põimunud.

Loomulikult peab Eestis olema võimalik elada igal pool. Missos ja Ruhnul, Narvas ja Ristil, külas ja metsaserval väikses majas. Kuid samuti peame ühiselt mõtlema, milliseid teenused pakub igas Eesti nurgas riik, milliseid ettevõtja ning mida saab teha maakonnakeskus, mis on kõigile inimestele lähim riigi sõlmjaam.

E-riigi edu ja häda on samuti Eesti vastuolude generaator. Me tahame paista maailma kõige innovaatilisema riigina, kuid meil ei ole sisemist jõudu ja motivatsiooni, julgelt öeldes tahet ja vajadust, seda olla.

Kui me ei peaks seisma pikkades sabades ei pangakontoris ega politsei- ja piirivalveametis, et oma dokumente korda ajada, ei oleks probleemi. Aga me peame. Kirg e-riigi järele ning suutmatus temani jõuda ei ole mitte ainult avaliku, vaid ka erasektori murelaps. Olen seisnud tunde nii avaliku kui ka erasektori moodsates teenindusbüroodes. Ometi tunneb mu telefon mind näo järgi ära, kuid teenindaja seda teha ei või.

Avaliku ja erasekori vastandamine on sama valus teema kui parteide omavaheline sõnasõda, mis viib meid paremast Eestist kaugemale. Erasektor leiab, et riik on ebaefektiivne ja raiskav, avaliku sektori mõned võtmetegijad püüavad erasektori ideid ja soove pigem ignoreerida, kuna sealt midagi omakasupüüdmatut tulla ei saa. Kuid Eestit on meil siiski ainult üks. See ainus.

Hoogtöö aitab järjele, kuid ei hoia käigus

Ühest küljest on haldusreform tehtud, kuid teisest küljest ei ole me selle tulemusega piisavalt rahul. Reformi teostamine oli hädavajalik, kuid protsess peab jätkuma. Et ühiskond saaks sellest reaalset kasu. Me peame arenema kogu aeg, mitte ainult hoogtöö korras.

Riigi plaan viia Tallinnast välja 1000 riigipalgalist töökohta on pälvinud nii heakskiitu kui ka kriitikat. Kõik tarmukad inimesed mõistavad, et kui maal ei ole tööd, ei saa seal elada. Üks kolmest peamisest soovitusest, kuidas inimene saab ise oma elu õnnelikumaks muuta, kõlab nii: «Koli oma töökohale lähemale!»

Kriitikuile peab ütlema, et Eesti Vabariik ei saa asuda ainult Tallinnas. Regionaalpoliitika eesmärk on riigi terviklik areng, mistõttu mõni näiliselt ebatõhus otsus võib riigi kui terviku jaoks olla üheskoos teiste otsustega eluliselt tähtis ja erakordselt mõistlik. Tõhusamast tõhusam.

Töökohad tulevad maakondadesse siis, kui kohalikud omavalitused on nende endale meelitamisel järeleandmatud ja kirglikud. Hiiumaa visiidil nägin, kuidas kohalikud juhid napsasid ideest kohe kinni – ärge leppige seitsme töökohaga, kaubelge endale 100. Hiiu vallavolikogu esimees Aivar Viidik lubas 100 töökohta ära tuua.

Iga riigitöökoht tähendab töökohta ka erasektoris, lapsi lasteaias ja koolis. Koolid ei lähe kinni, inimesi tuleb juurde, ettevõtlus areneb. Kohalikud elanikud on Eesti jaoks olulised julgeolekoleku tagajad. Äärealadel võib neist kaasajal olla rohkem kasu kui mõnest kaitseväe väeosast.

Anna talle kala, kuid anna ka õng!

Me teame, mida kõike me ei taha. Rail Balticut. Tselluloositehast. Tuulikuid. Ettevõtjaid, kes on majanduslikult edukad. Teame ka, mida tahame: kiireid ühendusi, head logistikat, palju töökohti (eriti maapiirkondades), suuri sotsiaaltoetusi, niisama raha, rohelist Eestit, kus ei ole ei põlevkivienergeetikat ega intensiivpõllumajandust. Paraku on need anumad omavahel ühendatud. Võta või jäta. Naera või nuta.

Ettevõtlusvabadus on heaolu alusmüür. Emotsionaalne pahaolu (asjad, mis meile ei meeldi) on ühiskonna õigus, kuid mitte edasiviiv jõud. Me vajame hoolivat, vastutustundlikku, tarka ettevõtlust, mis suudab ja tahab olla osa ühiskonnast, kus ta midagi ette võtab. Kuid me vajame ka ühiskonda, mis otsib unistuste ja soovide tasakaalu nende täitumiseks vajalike eeldustega.

Eesti Suur Vastuolu, tüvikonflikt on selles, kui palju me peame heaolu parandamisel usaldama kodanikku ennast, kui palju peab meid aitama riik. Mõlema käsitluse äärmus viib tasakaalust välja, viib endast välja.

Mehe parim soovitaja on loomulikult mees ise. Kuid väga tihti vajab hakkaja mees ka kindlaid käemehi, et järje peale saada. Õhukeseks kulunud küsimus õngest ja kalast on saanud uue kuju. Me ei taha inimesele anda ei õnge ega kala, aga tegelikult vajab ta mõlemat.