Janek Mäggi, "Mina ei muuda midagi!"

Poliitikud peaksid rohkem uurima, millega eestlased igapäevaselt tegelevad. Millist elu Eesti elab? Osad inimesed käivad iga päev tööl, teenivad palka ja loodavad, et palk tõuseb. Tõusebki, keskmiselt 10% aastas, tublimatel rohkemgi. Osad võtavad rohkem ette ja peavad oma väikesi maailmavallutusplaane, mis elus ei olegi nii väikesed. 
 
Parem, kui midagi ei muutuks

Praegu on selline olukord, kus Eestist voolab välja nii tööjõud kui ka (kohalik) kapital. Tööjõust on rohkem räägitud, kuid ka Eesti raha teeb laias ilmas tegusid. 
 
Kuulu järgi on eestlased kokku ostnud pool Sofia linna. Tegusamad võtavad kinnisvarapositsioone sisse ka Aafrikas, Marokos. Eestlastest USA aktsiaturul toimetajad on kurikuulsad – võib-olla jääb keegi ka rahast ilma või pannakse vangi – osa riske lihtsalt realiseerub. Ometigi on mäng küünlaid väärt – kui ausalt äri ajada. 
  
Eesti rahvas on keskmiselt juba piisavalt rikas, et elu nautida. Inimesed on keskendunud suures osas mammonale – üle pikkade aastate on meil suhteliselt head võimalused soetada uus kodu, reisida ja osta ilusaid riideid. Olgu või laenurahaga, aga elu on lahedam kui kunagi varem. Kuid mida on sellistele inimestele poliitikutel pakkuda? Ega ei olegi. 
 
Kõige rohkem vihkab taolises arengufaasis rahvas reforme. Peaasi et midagi ei muutuks. Jutt haldus- ja haridusreformist paneb pea ringi käima isegi neil, kes üheski (liituvas või lahutavas) vallas ei ela või kes käisid viimati koolis 30 aastat tagasi. 
 
Eestlased on igasugustest muutustest niivõrd väsinud, et pigem kannatavad kui midagi muudavad. Poliitikud pakuvad aga igaks valimiseks tõmbetuuli – sageli juba ette läbikukkumisele määratud, pastakast välja imetud lahendusi, mille elujõus pole nad ka ise kuigi veendunud ja millega koalitsioonipartnerid kindlasti kaasa ei lähe. Keegi pole vist veel öelnud, et “kui mina võimule saan, siis ma ei muuda midagi!”. 
 
Sead tulevad all-linna ja Toompeale 
 
Vana Euroopa stabiilne ja pseudoprobleemidega tegelev ühiskond paelub aga meidki. Sisuliste asjadega tegelemine tekitab Euroopas kohe skandaali. 
 
Nii kui midagi muuta soovitakse – näiteks Prantsusmaal, kus tahetakse muuta kuni 26aastaste töötajate töölt vabastamist lihtsamaks, et vähendada nende endi tööpuudust –pannakse põlema autosid ja pekstakse politseinikke. 
 
Praegu naerame prantslasi, aga varsti ajame ise ka sead Vabaduse väljakule või Lossi platsile, kui midagi ei meeldi. Andrus Ansipi valitsus on seda mõistnud. Peaminister räägib monotoonsel toonil, kuidas kõik on hästi. Eesti on valmis! 
  
12 presidendikandidaati käidi välja selleks, et enne parlamendivalimisi häältepüüdjaid populariseerida. Odav poliitiline eneseupitus (parteide poolt). Väga raske on uskuda, et keegi neist kandidaatidest ka tegelikult presidendiks saab. Midagi suudavad Villu Reiljan ja Edgar Savisaar ikka välja mõelda, et üllatada. Eestis on ju paremerakondadel selline häda, et nagu nad võimupositsioonile või selle lähedale saavad, lähevad nad õhku täis ja plahvatavad. 
 
Staatilisele Eesti poliitikale sobib Arnold Rüütel presidendiks palju paremini kui mõni eklektik, kes asub uues ametis ennast kohe kogu maailmale tõestama. Arnold Rüütel on enamikule eestlastele väga sobiv president – ta ei sega ega häiri kedagi. Isegi kui tal mingisugust uut sõnumit ei ole – seda ei ole kahjuks ka teistel kandidaatidel – vähemalt esmamulje järgi. 
 
Jaak Aaviksoo KGB-teemaline intervjuu Eesti Ekspressis mõjus nagu Lennart Meri halli varju reinkarnatsioon. Uued nimed, kuid samad teemad ja tühjad jutud. 
Minu arvates vajab Eesti tõepoolest stabiilsust, kuid arukat stabiilsust. Sellega kaasnevad ka värsked ja innukad ideed. Eesti äris neid ju on, võiks olla ka poliitikas.