Janek Mäggi: Eesti rahvas, unusta palgatõusud, toetused ja mugav elu ning hakka tööle!

Riigieelarve kärpimine 2023. aasta eelarve näitel nii, et tulud oleksid kuludega tasakaalus, on imelihtne.

Sellel aastal on kaitsekulutused jõudnud miljardi euroni. Kui kaitsekulutused tõmmata nulli, on miljard koos ning eelarvetasakaal saavutatud. See on kiire ja tõhus viis seepärast, et ükski õpetaja ei küsi, kus on minu 3000 eurot kuus ning ükski teater ei kärgi, miks tühjale saalile mängimise eest raha ei saa.

Teine efektiivne kulude kokkuhoiu võimalus on lõpetada ära arulage vanemapalk, mis on preemia lapse tegemise (loe: vastutustundetu seksimise), mitte kasvatamise eest. 400 miljonit eurot käesoleval aastal lennukilt rikastele, kes niikuinii lapse teevad, kui tahavad, on ebaõiglane ja ei täida oma eesmärki – lapsi ei ole rohkem sündinud, hoopis vastupidi. Eriti veel riigis, kus sellel aastal kasvasid peretoetused 177,1 miljoni euro võrra.

Peretoetused tuleb samuti ringi vaadata. Need, kes ei suuda lapsi kasvatada, ei tohiks neid saada. Õige on peretoetused täielikult lõpetada, sest niikuinii elab maailmas inimesi liiga palju ning tõeliselt roheline eluviis on lastevaba. Äärmisel juhul võiks Eestis kehtestada ühelapsepoliitika, sest ka jõukad inimesed võivad mõnikord unustada kondoomi kasutada. Kuna moodne on olla suhtes samasoolisega, siis seegi probleem, et keegi juhuslikult lapsi saab, tulevikus väheneb.

Külmetagu ja ärgu söögu midagi – neid ei ole niikuinii kellelegi vaja!
Keskkonnavaenulike energiatoetuste lõpetamine annab hoobilt 100 miljonit kokkuhoidu. Lääneriikides on tavaline, et inimesed, kes ei suuda tööjõuturul konkureerida, tarvitavad mõnuained või on lihtsalt vigased, elavad tänaval. Heategevuskorras võivad mõned mittetulundusühingud neile magamiskotte koguda, kuid saamatute elu riik kinni maksma ei pea. Kui nad surevad, siis nad surevad ja ongi õhk puhtam ning riigi SKP per capita kasvab – kogusummat ei pea jagama nendega, kes midagi ei panusta. Eesti tõuseb taaskord Euroopa-siseses numbriiluduse võistluses mitu kohta.

Venekeelse hariduse lõpetamiseks kuluv 41 miljonit eurot saab ka 100% kokku hoida. Kui inimene riigikeelt õppida ei taha ja seda ei oska, tuleb ta saata elama sinna, kust ta on tulnud – olgu ise või tema eellased. Kui elanik Eesti riiki austab, õpib ta nobedalt ära eesti keele, räägib seda kodus oma lastega ning vahetab oma identiteedi õige vastu.

Majanduslanguses raisatud 243 miljonit eurot palgatõusudeks kõlab nagu sularahaga kamina kütmine. Kuhu on neil õpetajatel, kultuuritöötajatel ja siseturvalisuse eest seisjatel minna? Erasektoris ei tõsta keegi palka, kuna inimene on rahulolematu. Ikka sellepärast, et tulemused on erakordsed ja neid suudab saavutada vaid konkreetne inimene. Keskmiselt 15%lisest palgatõusust võis erasektoris tänavu vaid und näha.

Indekseerimine tuleb päeva pealt lõpetada igas sektoris, sest see on hullumeelne inflatsiooni mootor. Kui inimestel raha ei ole, siis hinnad ei tõuse!

Kaks riigikooli kogu Eestis on küll mis küll!
Tööstuses lähevad suured firmad pankrotti, sest ei suuda rahvusvaheliselt konkureerida. Miks pidada lahti koole, kus on õpetajaid rohkem kui õpilasi või teatreid, kus laval on rohkem näitlejaid kui saalis? Ruttu kinni kõik! Saksamaal tahetakse eramajade ehitamine linnades keelata, kuna need on keskkonnavaenulikud – rohkem autosid, pikemad igapäevased vahemaad, puudega kaminad, suurem energiakulu jms. Eestis võiks kool olla kahes linnas – üks Tallinnas ja teine Tartus, nagu meil on juba haiglatega. Kõige tähtsam on ikkagi efektiivsus, mitte mugav ja kvaliteetne elu – eriti vaestel, kes riigi edukusse väärtust ei lisa.

Maksude tõstmine ei tule kõne alla, sest see vihastaks edukaid, kelle eest Eesti riiki kõige esmalt seisab. Eesti peab maailma ärikatele vähemalt paistma maksuparadiisina, isegi kui ta seda ei ole. Vasakpoolsed satelliidid võivad ju tahta maksustada autosid või vara, kuid hea see mõte pole – ajada tublisid inimesi asjata närvi, kui on niivõrd palju raiskamist ja mõnusaid kärpekohti, oleks ajuvaba.

Eesti riigieelarve lähi-aastate prioriteet on valmistuda sõjaks. Põhjaliku valmistumise tulemusel peaksime pidama maha väiksemate kaotustega sõja. Võib-olla jääb mõni kodanik sõja jooksul ellu – üksik raugastunud pensionär kuskil tundmatul ääremaal. Teiselt poolt peaksid inimesed suutma selle sõjani ka hinge sees hoida. Peamine valik on: kas inimesed või relvad – mõlemate jaoks piisavalt ei jagu.

Kui kasvõi pool sellest rehkendusest ära teha, on tulevik helge. Pole karjuvaid lapsi kohvikutes, pole kärarikkaid suvepäevi looduskaunites kohtades, pole tüütuid liikluspatrulle, kes tahavad trahvi teha, pole mitte kedagi, kes ei saa endaga hakkama. Pole inimest, pole probleemi. Elagu Eesti!