Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Loll saab pangas alati peksa"

271
15.11.08, Postimees Otsustaja, Janek Mäggi: "Loll saab pangas alati peksa" Eestis on panku viimastel aastatel põhjendamatult hellitatud. Nende maine on olnud hea, sest inimesed ei ole päriselt aru saanud, kuidas neilt raha ära võetakse ja mille eest.

Eestis on panku viimastel aastatel põhjendamatult hellitatud. Nende maine on olnud hea, sest inimesed ei ole päriselt aru saanud, kuidas neilt raha ära võetakse ja mille eest. Ning me pole sellest ka suuremat hoolinud – alati on olnud usk, et elu läheb paremaks ja laenud saavad lihtsa vaevaga makstud.
 
Teisest küljest on pangad muidugi üsna kukupaid, sest intressid on kiirlaenukontoritega võrreldes olnud väga madalad ning kelleltki kodu käest ära võetud pole.

Kui me oleme pangast laenu saanud ja uude kodusse sisse kolinud, tundub pank nii-nii hea, et ta meile seda võimaldas. Kui palju see aga järgmisel 30 aastal verepisaraid toob, ei tule meile värvilõhnases arvaras korteris või majas meeldegi.

Keerulisem on lugu siis, kui meid ei nöörita mitte laenu ehk rahaga, mida meil niikuinii ei ole, vaid ära võetakse meie endi raha – säästud. Just nii, nagu tegi seda SEB oma Likviidsusfondi klientidega, kelle osakud kaotasid ümberhindluse tulemusena 13 protsenti oma väärtusest.

Klientide jaoks lahenes asi lõppkokkuvõttes küll ehmatusega, sest SEB otsustas sisse võtta umbes 200 miljoni kroonise kahjumi, kuid hirm ja ehmatus käisid ligi 3200 ettevõttest ja eraisikust kliendi hingest läbi küll. SEB juhatuse esimehe Ahti Asmanni ebakindel selgitus, miks need kaks otsust tehti, näitas pangajuhtide empaatiavõimetust.

Kindlasti läbimõeldud samm

Ühest küljest on tõepoolest nii, et klient peab endale alati täpselt selgeks tegema, mida ta ostab ja millist teenust tarbib. Teisest küljest peab teenuse­osutaja pakkuma kliendile seda, mida ta lubas – mida ta tegelikult müüs.

Mul on väga raske uskuda, et SEB ei teinud enne Likviidsusfondi osakute väärtuse vähendamist põhjalikku juriidilist analüüsi. Kindlasti kontrollisid juristid ja advokaadid ära kõik võimalikud riskid, sest 200 miljonit krooni on suurem raha kui Eesti parima advokaadibüroo mitme aasta käive. Seega, SEBil oli küllap õigus ja võimalus sellist otsust teha.

Mida klientidele seejuures müügitöö käigus räägiti, ei ole mingi argument SEBi vastu. Pigem püüdis panga juhtkond end ja panka hiljem selle selgitusega õilistada. Tegelikult rääkisid 1996.–1997. aastal kõik börsimaaklerid, et aktsiatega on võimatu raha kaotada.

Kui tuli aga häving, ei kompenseerinud keegi midagi. Nüüd räägiti, et kõik on nii kindel, nii kindel. Mingi aeg oligi – 11 aastat koguni.

Suhtekorralduse vaatevinklist käitus pank väga kummaliselt. Jutt sellest, et allahindluse põhjuseks olid Islandi pankade võlakirjad, oli pehmelt öeldes pooltõde. Nagu Äripäevast lugeda võis, ahnitses fond kokku ka paraja portsu kohalikke rämpsvõlakirju, mille likviidsus oli olematu.

PR-riski ei osanud pank vist üldse hinnata. Läks umbes samamoodi nagu eelmise aasta lõpus EMTga, kes kehtestas minutipõhise tasu ning siis, avaliku kisa peale, selle otsuse tagasi võttis. EMTst võib isegi rohkem aru saada, sest tema kaotas raha tulevikus. Tulevikus enama teenimiseks võib ju alati leida mõne teise mooduse, mis klientide hinnangul on valutum ja märkamatum.

Teised kliendid maksavad kahju kinni!

SEB vaatas aga olukorrale näkku ning otsustas lihtsalt neelata alla 200 miljoni krooni suurune kahju vaid seepärast, et oli klientide ja avalikkuse surve. Kõlab uskumatult. See otsus kahjustas panga mainet ülejäänud klientide silmis samuti väga oluliselt.

Esiteks näitas see, et pank ei tea, mida ta teeb. Ühel päeval võib ta sult raha ära võtta ja kui sa piisavalt kõvasti karjud, selle tagasi anda.

Teiseks, kui ta on võtnud minu ja ülejäänud 99,6 protsendi klientide rahaga totraid riske, siis pean mina selle teenustasudena ja intressidena kinni maksma. Palju õnne 99,6 protsenti SEBi klientidest!

Sest kust võtab SEB need 200 miljonit krooni, mille ta osa klientide müügitöö õnge minemise eest välja peab käima – ikka ülejäänud klientide taskust.

Kui maine oli juba kahjustada saanud (SEB arvestas kindlasti, et avalik kisa tuleb, aga see kahju on väiksem kui 200 miljonit krooni), siis milleks lisaks maine kaotusele kaotada ka raha. Tundub rumalusena.

Ühesõnaga: kui fondi osakute allahindamisest tulenev võimalik mainekahju tundus väiksem kui reaalne kahju, siis oleks tulnud selle otsuse juurde jäädagi.

Kui aga pank ei suutnud sellise riskiga arvestada, siis väljendab see küll ebaprofessionaalsust ja saamatust.

Pank ei müü mitte usaldust, vaid raha

Muidugi, SEB ei ole sugugi ainus, kes imelikke otsuseid on teinud. Sampo uus klausel laenulepingutes, et neil on õigus ühepoolselt laenumarginaale tõsta, kõlab samuti jõhkralt. Aivar Rehe selgitus Taanis asuva emapanga eeskujust sisaldab aidamehelikku suhtumist kohalikesse «talupoegadesse».

Äraleierdatud pankurijutt, et pank müüb usaldust, pidas paika ehk 19. sajandil, kui siiski. Pank müüb ja ostab ikka raha selle sõna kõige otsesemas mõttes. Edukas pank on selline, mis suudab raha võimalikult kallilt välja laenata (kõik suurpangad unistaksid SMS-laenudega sarnastest aastaintressidest, rääkigu nad mida tahes) ja võimalikult odavalt sisse laenata (pigem nad ei maksakski meile intressi, nagu vahepeal headel aegadel jooksvatel kontodel seisva rahaga peaaegu juhtus).

Ja kõik selle vahe, mis jääb raha ostuhinna ja müügihinna vahele, topiksid nad hea meelega oma tasku. Rootsi, Soome ja Taani peremehe tasku.

Ainukene jama on selles, et kui sa püüad võimalikult palju teenida, võtad aeg-ajalt ka ülemääraseid riske. Riskidel on teatud aja vältel kalduvus realiseeruda. See, mida sa kardad, see saab sulle osaks ükskord niikuinii. Loomulikult võttis Likviidsusfond ülemääraseid riske ning selles on pank süüdi – kuna ta ei suutnud neid adekvaatselt hinnata ja hallata.

Teisest küljest ei saa pank ega ka mobiilsidefirma alluda avalikkuse survele, kui ta on eelnevalt kõik oma õigused ja kohustused läbi kaalunud. Sest kui ta seda teeb, tuleb homme uus asi, mis protesti tekitab.

Kui ta hakkab järgmisel ja ülejärgmisel aastal laenuvõlglasi kodudest välja tõstma nagu nende emapangad Soomes-Rootsis 15 aastat tagasi tegid, siis vaevalt nad halastusest selle tegemata jätavad – kuna müügitöö käigus sellisest riskist ülemäära juttu ei olnud.

Raha laenamist ja raha väljalaenamist tuleb ikka väga hoolega kaaluda. Panka tuleb karta samapalju kui pandimaja või kiirlaenukontorit – sest ärifilosoofia on ju sama – kuigi üks püüab olla rohkem härrasmees ning teine on lihtsalt mats.