Janek Mäggi: "Evelin, sinult nõuame rohkem!"

Topeltmoraal on ühiskonnale igiomane eriti valitsejate suhtes.

Möödunud nädalal vaatas meile Postimehe esikaanelt vastu pealkiri «Pekske mind». Sellist masohhismi pole Eesti ajakirjandusest ammu lugeda saanud. Tubli rulluisutaja, pereema ja nüüdismoe etalon on kaotanud närvid, parastati. Evelin, mis toimub?

Maailmapoliitikas on mõnel naisel olnud eriline roll. Printsess Diana oli populaarsem kui tema kroonprintsist abikaasa Charles. Kunagine inetu pardipoeg Hillary Clinton on legend hoolimata sellest, et temast USA järgmist presidenti ei saanud.

Evelin on murdnud müüte ja loonud uusi. Ta teeb poliitikat. Omal moel. Kohati rohkemgi kui president. Toomas Hendriku avalikes esinemistes on aeg-ajalt märgata tüdimust – eriti kui ta peab kõnet teemal, mis talle ilmselgelt huvi ei paku. Või on selle põhjuseks füüsiline kurnatus.

Evelin aga särab. Paneb rulluisud alla ja lendab. Soengud on muutunud üha kelmikamaks ja sportlikumaks. Kui ei teaks, et tegu on arstiga, ei suudakski selle peale tulla. Evelin on nagu Tasuja, kes oma parastajatele (paks! õudsed kostüümid! jne) tagantjärele kätte maksab. Ta kas meeldib või ei meeldi. Kolmandat võimalust ei ole.

Muidugi, 24 tundi on temalgi, nagu ta elutargalt oma seletuskirjas eesti rahvale märgib. Selleks, et elada aktiivset avalikku elu ja teha kuus korda nädalas kaks tundi trenni, on vaja tugevat vaimselt ja füüsilist kokkuvõtmist. Et seda suuta, on vaja väga head vastust küsimusele: miks seda teha? Küllap on Evelinil see vastus olemas.

Kõigile või mitte kellelegi

Evelini eristab paljudest Eesti poliitikute kaasadest üks väga konkreetne asi – ta on loonud endale rolli. Kui Lennart Meri lõi Eesti presidendi rolli, siis Evelin Ilves on loonud presidendi abikaasa rolli.

Andrus Ansipi, Ivari Padari, Mart Laari jt poliitdinosauruste naistest ei tea me suurt midagi. Paar juhuslikku intervjuud ei lähe arvesse. Evelin loob ja lehvitab. Ja tegelikult – meedia armastab teda. Ega ta muidu Evelinist nii palju kirjutaks.

Ühest meediaga suhtlemise reeglist on Evelin siiski üle astunud. Kui Hindrek Riikoja Postimehes kirjutab, et presidendiproua eelistab seltskonnapressi muule meediale, siis isegi kui ta seda ei tee, on ta jätnud endast sellise mulje.

Ajakirjanikega suheldes ei saa olla valiv – sellega suhtlen, sellega mitte. Intervjuusid tuleb anda kas kõigile või üldse mitte. Elisabeth II ei ole mitte ühtegi intervjuud andnud – tema räägib ainult siis, kui ta ise tahab midagi öelda või tal on midagi öelda.

Evelini kuvand erineb Ingrid Rüütli ja Helle Meri mehe ametiaegsest kuvandist. Ta ei ole ei kontorikostüümis mööbel, keda vastuvõttudele moe pärast kaasa võetakse. Ei. Vahel jätab ta oma avalikkuses tagasihoidlikkusele kalduva abikaasa enda varju. Vähemalt nii tundub see meediast jälgituna.

Noore ja tegusa presidendiproua suurim puudus on raha – täpsemalt rahaasjadega ümberkäimine, või veel täpsem olles – nendest rääkimine. Kuidagi kurb oli lugeda, et ta peab end õigustama, sest kantselei ametnikud eraldasid talle välismaale rulluisutama sõitmiseks raha.

Okkaline tee püha tõe juurde

Rahaasjadest peaks Evelin oma mehe ameti tõttu rääkima sama siiralt kui rulluisutamisest. Ärma talust ei kuule me enam suurt midagi, aga õeluseuss elab ikka veel osa inimeste hinges. «Welcome to Estonia!» projekti puhul jäi ka kuidagi mulje (minu kõhutunde järgi vale mulje), et Evelin pistis osa raha otse oma taskusse.

Ma kujutan ette, millist stressi põhjustavad sellised skandaalid asjaosalistes endis. Paraku on avalik tähelepanu riigi esimesele (ja teisele ja kolmandale ja …) paarile igati õigustatud ja loogiline. Evelin võib olla üsna rahulik, sest paar rulluisuarvet ei lähe tegelikult rahvale kuigivõrd korda.

Kui meenutame veel kord Dianat, siis tema puhul kisti avalikkuse ette ka kõik lood (turva)meestega, muust isiklikust ja kohati piinlikust rääkimata. Avalik elu on halastamatu iga eksimuse suhtes ning kohati isegi siis, kui seda eksimust pole – on ainult eksimuse vari või selle kahtlus või midagi kaunis tavalist, mida avalikkus eksimuseks peab.

Topeltmoraal on ühiskonnale igiomane eriti valitsejate suhtes. Ameerika Ühendriikide tavakodanik tohib kas või iga päev abielu rikkuda, kuid president ei või. Kahjuks peitub väike pisisuli meis kõigis, kuid mõni julgeb endale seda tunnistada, mõni mitte.

Rulluisuskandaali juurde tagasi tulles – parem riigi (meie, maksumaksjate) rahaga rulluisutav esileedi, kui keskea- või muus identiteedikriisis vaevlev paks, kole ja õnnetu tädikene, kes ei saa aru, kuhu ta on sattunud.

Kellele on palju antud, sellelt ka nõutakse palju, seisab piiblis. Sellega peab Evelin arvestama.