Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Kreeka parim päästerõngas on pankrot

583
19.09.11, Õhtuleht, Kreeka parim päästerõngas on pankrot Pärast Kreeka pankrotistumist oleks Euroopa õhk palju puhtam.

Kui Eestis mõni ettevõte ei suuda püsivalt oma kohustusi täita, läheb ta pankrotti. Omanik vastutab aktsiaseltsi või osaühingu puhul sissemakstud kapitali ulatuses ning kui ta ei ole teinud tahtlikke juhtimisvigu ega andnud isiklikke käendusi, jääb talle isiklik vara alles. Need, kes ebaõnnestunud ettevõttega äri tegid, kannatavad – nad saavad oma rahast kätte vaid nii palju, kui pankrotipesast jagub. Enamasti eriti ei jagu.

Tegelikult ma ei mõista, miks me muretseme nii palju Kreeka päästmise pärast. Ei juhtu temaga midagi, kui ta enam raha juurde ei saa. Praegusel kujul on Kreeka ahi, kus kõik eurotsooni riigid oma rahva rahaga niigi sooja kliimaga Kreeka õhku kütavad. Parim abi oleks igasuguse täiendava abi andmise kohene peatamine. Kuidas nii?

Pikalt ettevõtluses olnuna tean, et võlgades ettevõttega ei tasu mingit äri ajada. Teenust osutad, aga raha selle eest ei saa. Ja kuna sul endal kaasnevad selle tegevusega suured kulud (palgakulud jne), toob teenuse osutamine või kauba müümine sulle suurt majanduslikku kahju.

Ka Eestis on palju näiteid, kus pankrotti lähevad firmad, millel on suured nõuded teiste firmade vastu, kellelt nad raha kätte ei saa. Kuna Kreeka on nagu võlgades firma, siis ei tasu temaga üldse kaubelda. Kui, siis ainult raha ette. Sest võlglased ei ole kunagi usaldusväärsed, nad valetavad, et oma eesmärke saavutada – nii et suu suitseb. Kreeka on valetamises Euroopa meister – andmete ilustamine ja bluffimine jne. Ja kui suu suitseb, on varsti toss väljas. Nagu Kreekal.

Kui Kreeka enam raha juurde ei saa, tekib kohe küsimus: mis saab edasi? Kas kreeklased surevad nälga? Kindlasti mitte. Kui näiteks liiga suure maja ehitanud pere ei suuda laenu tagasi maksta, mis temaga tehakse? Võetakse kodu ära.

Tükk Ateenat meilegi

Kui kreeklastel muud üle ei jää, võivad nad näiteks Ateena linna tükkhaaval välismaalastele maha müüa. Ka Tallinna kesklinnas kuulub viimastele palju magusat kinnisvara. Sest miks peaksime meie selleks tööd tegema, et kreeklased saaksid rohkem palka, kui nad väärivad? Ma ei usu, et eestlased oleks nõus poolest oma palgast loobuma näiteks Bill Gatesi või Warren Buffetti kasuks, et nad saaksid sõita kallite autodega, milleks neil endal raha ei ole.

Eestis on palju inimesi, kes on võlaringis. Kas me peaksime neile kaasa tundma, kes on võtnud SMS-laene selleks, et ööklubis ülikallist alkoholi pruukida ja ohjeldamatult pidutseda? Ma arvan, et ei pea. Kui ikka majandada ei oska, siis peavadki omad vitsad peksma.

Võib-olla mulle meeldiks omada isiklikku lennukit ja kaatrit nagu Roman Abramovitš, kuid kui ma need ime läbi pankadest laenu välja pettes ka soetan – kas keegi tunneb mulle kaasa, kui ma nende eest maksta ei suuda: et näe, kus õnnetu – teeme üldrahvaliku korjanduse, oleme solidaarsed? Vaevalt. Ka kreeklastele ei ole vaja kaasa tunda. Kes tegi? – ise tegi! Nüüd on aeg vastutada.

Kui aga jamasse on juba sattutud, siis ei loe, kes on süüdi. Tuleb asi ära lahendada. Miks on pankrot selleks parim viis? Sest see teeb võlast vabaks. Kui mina oleks kreeklane, siis ei oleks ma mingil juhul nõus maksma röövelikke intresse, mida suured vennad eesotsas sakslastega nõuavad. Selleks, et oma rumalate laenuotsuste tulemusel tekkida võivaid laenukahjumeid vältida/varjata/ilustada.

Pangas on ju lihtne – kui pank kellelegi laenu annab, peab ta olema kindel, et saab selle raha tagasi. Saksamaal on seadus, et kui inimene ei suuda raha tagasi maksta, on pank süüdi (et andis sellisele inimesele laenu, kes ei suuda seda teenindada – kasuahnus on Saksa seaduste järgi suur patt!). Ja kui sulle laenu ei anta, ei ole ka mida raisata – olgu see eestlaste või soomlaste raha.

Kreeklased võiksid öelda – unustame võlad (võtku islandlastest eeskuju!), alustame otsast peale. Kas Avo Viiol on midagi oma ligi kaheksamiljonilisest võlast tagasi maksnud? Näpuotsaga – vähem kui hiirel musta. Kui sa oled laiutanud ja palju võõrast raha ära raisanud, siis ei ole sul mingisugust tahtmist midagi tagasi maksta. Sa ei viitsi kogu elu tööd teha selleks, et töötada tagasi midagi, mis on ammu läinud.

Kui Kreeka jätaks ülejäänud eurotsooni pika ninaga, oleks see ka väga aus käitumine. Sest tegelikult ei poputa lääneriigid eesotsas sakslastega Kreekat mitte sellepärast, et nad kreeklasi nii palavalt armastavad (ega nad eriti ei armasta ju), vaid sellepärast, et nad tahavad saada juurde turgu, et oma majandust kasvatada ja ka kreeklaste arvelt rikastuda. Oma 82,5 miljonit inimest on Euroopa suurima majanduse jaoks liiga väike turg.

Loomulikult tähendaks võlgade mahakirjutamine Kreekale oma raha kasutuselevõttu ja suurt rahvusvahelist usaldamatust. Pankrotistunud ettevõtjatelgi on suhteliselt raske uuesti alustada. Nagu ka Avo Viiolil. Kuid kui kreeklased mõistavad, et nad ei saa elada edasi sama laia elu nagu Hollywoodi filmistaarid või globaalse haardega ärituusad, ei sure nad siiski välja.

Pool palka on piisav

Võib-olla ongi normaalne, et nad saavad mõnda aega poole vähem palka kui seni – sest nende töö ei olegi rohkem väärt?! Või nad ei viitsigi rohkem tööd teha kui poole palga ulatuses. Eestis on selliseid inimesi küll, kes kriisiga kaotasid isegi enam kui poole oma sissetulekust. Elu on selline. Ja kindlasti ei ela kreeklased halvemini kui eestlased. Tegelikult ei ole neil ka vaja eriti reisida – kultuuri ja sooja on neil kodus palju rohkem kui meil. Liibüas on ikka hullem kui Kreekas. Nurisemiseks pole põhjust.

Pärast Kreeka pankrotistumist oleks Euroopa õhk palju puhtam. Sakslased ja eurotsoon lakuks haavu, et nad nii palju raha Kreeka päikese käes ära põletasid. Kuid kuuma pliidi peal läheb ikka tagumik kärssama. Pangad saaksid aru, et nad peavad alati 100 korda mõtlema, kas ja kellele nad laenu annavad – et hirm on parem emotsioon kui ahnus. Kuid kui osa laenuorjadelt välja pekstud intresse taevasse kirjutada, ei juhtu ka midagi. Kreeklased mõistaksid, et töö on see, mille eest makstakse – klubisse kuulumisest on vähe. Ning töö teeb isegi ahvist inimese.

Solidaarsus tähendab eelkõige vastutust – kui ma kedagi käendan, siis ma ka vastutan. Kuid see ei tähenda, et mul ei oleks võlgniku võlgade maksmise järel nende sissenõudmise õigust võlgnikult. Kuid ka surm ei võta sealt, kust midagi võtta ei ole. Kreeka on euro jaoks surnud hobune. Selle eest maksmine on valus – sest sisse ta midagi ei too. Viib ainult välja.

PS! Lugu on autori fantaasia. Igasugune kokkulangevus tõsieluliste sündmustega on juhuslik.