Janek Mäggi: Kultuur pole oluline, võim on põhiline!

 «Milline kultuurne rahvas!» mõtlevad vähemalt need välismaalased, kes nägid nädalavahetusel Tallinnas, kuidas eestlased laulavad ja tantsivad. «Milline tohmanite kari meid juhib!» mõtlevad paljud eestlased ise. Sest laulda ja tantsida meeldib meile rohkem, kui valitsejad lubavad.

Mul algas puhkus. Sõitsin maale, mis asub Alatskivi lähedal. Tuttav kohalik noorsand, kes käib Tartus maaülikoolis, räägib, et Alatskivil tahetakse gümnaasium ära kaotada. Et liiga vähe lapsi. Kohalik ärimees oli küll öelnud, et leiame ise selle raha, et koht elaks. Kõik on väga erutatud. Mõtlevad, et kuhu kirjutada või mida teha. Sest gümnaasium on maakoha eluvaimu kehastus. Võib-olla see ei erutakski mind nii väga, kui see ei oleks jälle üks haav ja arm Eesti riigi ametlikus näos.

Poisid, teeks ehk veel ühe samba?
Võiks ju mõelda, et milleks meile seda kunstiakadeemia maja ikka vaja on või kui, siis koligu need karvased ja täituru riideid kandvad kunstnikuhakatised näiteks Maardusse või veel parem kuskile Ida-Virumaa kõnnumaale – seal on maa odav ja on, kus ennast välja elada!

Või eesti rahva muuseum – no ükski normaalne inimene ei hakka jooksma kuhugi Tartu põllu peale (sic! kas pole mitme tähenduslikult ilus sõnapaar?!), et tutvuda tuhandete ühesuguste õllekappadega, millel pole mittemingisugust maailma(kultuuri)revolutsioonilist väärtust! Välismaalastele käib meie varsti 10eurone raekojaplatsi õlu küll – plats ise ju ka mitmeid-setmeid sajandeid vana!

Nojah, mis siin ikka iriseda. Tegelikult võiks meid ju kiita. Näiteks lätlased ja leedulased saavad Läänes kõvasti võtta – neid polekski NATOl vaja kaitsta, kuna nende endi sõjalised kulutused on kuristikuliselt kaugemal lepitud 2% SKTst – neid ennast oma sõjaline kaitstus lääne hinnangul ei huvita. Eesti eristub hästi. On veel väga palju asju, mis meil on ok ja jokk.

Meie häda on prioriteetides. On täiesti võimatu mõista, et kui on võimalik panna püsti eesti rahva häbipost, kulutada sellele 133 miljonit krooni + asjaga tegelenud isikute (alates ministrist) palgad jms kulud, mida sellesse summasse sisse arvutatud ei ole, kuid ei ole võimalik/oluline saada valmis kunstiakadeemia ja eesti rahva muuseumi hooneid, samuti linnateatrit.

Elmo Nüganeni erakordselt nutikas, lavastuslik meistriteos «Scapini kelmused» linnateatri lavaaugus on muidugi suuremat sorti vaatamist vääriv saavutus (kes käinud pole, minge kindlasti, koos lastega!), kuid seal lavaaugus tunned end hoopiski nagu katkises hambaaugus, mis valutab – ja väga kõvasti!

Ja siis mõtled näiteks selle 100 miljoni peale, mis me eraldame erakondadele populistlike ideede propageerimiseks ja mõtled, et mis asja me sinna galeerile ronisime, kui parafraseerida Moliere’i.

Sest see 100 miljonit kaotab meil näiteks osaliselt maamaksu, et jõukad oleks rahul, aga ei suuda valmis ehitada kolme minu meelest eestlastele elu küsimusena õhusrippuvat kultuurihoonet. Küsimus ei ole kindlasti mitte raha puuduses – küsimus on selles, kuidas ikkagi seda palgapäeval saadud (ehk riigi poolt maksudena kogutud) raha kulutada. Aegajalt on küll selline tunne, et osade poliitikute mõte liigub nagu alkohoolikust töömehel, kes palgapäeval raha kätte saades nädal aega koju nägu ei näita – kuni raha otsas ja kulm rullis.

Oscar Wilde teadis: «Kõik populaarne on halb.» Eriti halvad on populaarsed poliitikud. Sest populaarsus tuleb nüüdisaegses Eestis pigem populismi kui töö, higi ja pisaratega. Kultuur ei ole kunagi (üli)populaarne. Ja kui on, siis ristitakse see kohe kommertsiks. Ühesõnaga halvaks. (Kultuurihäälekandja) Sirp võib terav olla, aga hädavajalike eurode lõikamiseks on pigem nüri (liiga vähe lugejaid/kultuurihuvilisi).

Millega asendada vabaõhumuuseumi?
Mida meil siis tegelikult vaja on? Õnnelikku ja kvaliteetset elu terves Eestis. Tallinnas ja Abja-Paluojas, Narvas ja Suuremõisas, Pranglil ja Ruhnus. Kui meie riigi poliitiliste valikute kohta saaks öelda – need on jäägitult Eesti pikaajaliste eesmärkide teenistuses, ei saakski küsida, et kuidas te panete Alatskivil (ja seal ja seal) gümnaasiumi kinni? Või kuidas te ei mõista, et me vajame ka venelasi, kes võiks õppida oma emakeeles ka siin, Eestis? Kunstiakadeemia, ERM, linnateater – need on pigem prioriteetide, mitte kroonilise rahapuuduse probleemid.

Kindlasti ei ela me üksipäini kultuurist. Ja küllap on ka väga «kultuurset» raharaiskamist jms jama. Midagi ei ole mustvalge. Kuid mõnd poliitilist peedistamisprotsessi vaadates on häbi mitte ainult kodaniku, vaid ka võõrustajana. Augustis toimuvad Tallinnas juunioride Euroopa meistrivõistlused rahvusvahelises kabes ja juunioride maailmameistrivõistlused vene kabes. 400 noort 25 riigist saadan Kumusse ja vabaõhumuuseumi.

Hea, et Kumu on valmis, keegi ei saa seda rahapuudusel maamaksuvabastusega asendada. Hea, et vabaõhumuuseum olemas on ja seal on raske «teha hipodroomi» – või lükkame siiski need vanad hurtsikud kokku ja teeme ka sinna keskpäraseid kortermaju ja ehk ka mõne üle keskmise hotelli või koguni kaubanduskeskuse – oleks tasuvam? Eesti kultuuri käekäik on väga punk värk! Väga!