Janek Mäggi: "Rootsi pankadega mängupõrgus"

Eesti investeerimisäris peab klient pankuritele usaldatud rahast suure osa "edukustasuks" loovutama ning halval ajal kaotab raha, kuna tema "võttis riski".

Swedbank hindas oma Private Dept fondi osaku väärtuse 21% alla ning 120 miljonit krooni investorite raha oli korstnasse kirjutatud. SEB hindas möödunud aastal oma «raudkindla» likviidsusfondi osaku väärtust 13,1% alla ja nädalavahetusega haihtus 200 miljonit krooni. Tõsi, kisa sellise käitumise pärast tõusis toona taevani ning pank pidi oma nime päästmiseks otsuse üle vaatama.
Head pankurid on need, kes suudavad klientidele pakkuda võimalikult pikaajalist stabiilset tootlust. Mis tähendab, et buumiajal ollakse püramiidskeemidesse investeerijatest paar sammu taga, kuid kriisiajal jälle tugevatel jalgadel.

Klient on tühjaks pigistamiseks

Eesti investeerimisäri tooted kipuvad olema sellised, kus klient peab oma «investeerimispankuritele» usaldatud rahast heal ajal (mil nt aktsiahinnad kasvavad ilma igasuguse kaasabita niikuinii) suure osa «edukustasuks» loovutama ning halval ajal on investor see loll, kes raha kaotab, kuna tema «võttis riski».
Iseenesest on pankurite käitumine loogiline. Tegemist on äriga, mis taotleb kasumit. Kuid ühe erandiga. Kui ma ostan poest paki piima, siis piimatootja ja kauplusega me teeme äri kohe ära – mina saan piima, kauplus ja tootja raha. Kuid pankuri kätte usaldan ma vara, mis jääb minu omaks ka pärast pangale üle andmist. Ja kui ta seda vaatamata lubadustele ja kokkulepetele kasvatada ei suuda, siis kliendina eeldan ju, et see vara vähemalt säilib. Elu näitab aga, et alati ei säili.
Muidugi võib asja vaadata ka nii, et mõnekümneprotsendiline varakaotus ei ole eriline traagika. Sest need, kes investeerisid otse aktsiatesse, on kaotanud kõrgajaga võrreldes võib-olla 80% oma varast. Täpsemalt küll selle toonasest turuväärtusest. Kinnisvaras on hetkeväärtus võib-olla 50% madalam kui buumiajal. Mis siin siis nutta? Ainult sularaha on säilinud, tootes isegi mõneprotsendilist intressi, mis praeguses turuolukorras on hea raha.
Probleem on olemuslik. Sest raha, kui kellelgi juhtub teda rohkem olema kui igapäevase supi jaoks vaja, on väärtuslik kaup, mida saab osta ja müüa – sellega saab ka hangeldada.
Ameerika «investeerimisvõlur» Bernard Madoff suutis investoritelt välja petta 65 miljardit dollarit – lubades uskumatuid tootlusi. Nüüd kannab mees küll 150aastast vanglakaristust, kuid loo moraal on, et see, kes suudab suure hunniku raha kokku kühveldada, suudab väga pikka aega sellega lustida ja jätta nii investoritele kui ka avalikkusele mulje, et raha kasvabki justkui puu otsas.
Ma ei usu, et Madoff oma tegu väga kahetseks: mis need viimased eluaastad ikka nii erilist on, kui võrrelda sellega, kui kaua ja kui ilusat ja huvitavat elu ta elada sai.

Pankurid ei tea raha väärtust

Paraku ühel päeval tuleb tõehetk ning varad tuleb alla hinnata. Hea, kui ainult 21% või 13,1% – paljudel juhtudel ligi 100%. Jah.
Sest igasugu fondid jms asutused võtavad iga päev investorite rahast oma supi jagu (sõltumata, kas nad on seda sendi võrragi suutnud kasvatada) raha ära. Ja reeglina on see supp erakordselt rammus – muljetavaldavate klimpidega.
Rääkimata ümbermaailmareisidest, Porchedest ja muust ilusast, mida ükski investor (olgu nii rikas kui tahes) endale reeglina ei luba. Sest ta teab, mis on raha väärtus. Pankur aga, kui parafraseerida Oscar Wilde’i, teab kõigi asjade hinda ja ei millegi väärtust.

Elu tasub tarbida täiel rinnal

Teisest küljest on muidugi raha kogumine ja selle edasi investeerimine samuti üks kapitalistlik liiakasuvõtt. Sest investorite raha on iga ettevõtte jaoks see kõige kallim raha.
Ükski firmaasutaja (kellel on loominguline idee, millega äri teha) ei loobu osalusest oma ettevõttes mõne finantsinvestori kasuks kergekäeliselt. Ikka viimases hädas. Sest investor ei taha teenida mitte töö, vaid rahaga.
Maailmas on palju firmasid, mille on investorid üle võtnud. Nagu Hansapank isegi omal ajal. Täna kirume rootslasi, et mida nad kõik meiega teevad. Ei midagi erilist.
Sedasama, mida meie raha nendes ebakindlates fondideski. Üritavad teenida nii palju kui vähegi võimalik ja kaotada nii vähe kui võimalik.Seepärast – igasugune investeerimine on mäng. Ja seda ei tasu ülemäära tõsiselt võtta. Raha tuleb, raha läheb.
Ning tsiteerides majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi: tarbige rohkem! Siis saame vähemalt midagi. Ning muudame oma elu lõbusamaks ja rajame teed uuele majanduskasvule, mis kasvatab ka nende näruste fondiosakute väärtusi.
Sest iga päev me tarbime ära 24 tundi oma elust, mida enam kunagi tagasi ei saa.
Olgu need tunnid siis vähemalt väärtuslikud, millest jäävad ilusad mälestused.