Janek Mäggi: presidente ja peaministreid tulebki mädamunadega loopida – see on halastus!

Alar Karise, Kaja Kallase, Kersti Kaljulaidi ja Siim Kallase pingevaba tekst üksteise tegevuse või tegevusetuse arvustamisel on olnud nagu värske õhk pärast korralikku äikest. Päike paistab, täisvikerkaar sunnib pildistama ja emotsioon on uus. Ometi kord saame teada, mida Eesti Vabariigi istuvad-seisvad-astuvad juhid üksteisest ja iseendast arvavad. Lühidalt pole öelda muud kui: nii hoida!

Kunagi varem ei ole Eesti president, endine president, peaminister ja endine peaminister üksteise suhtes ja väga lühikese ajaperioodi jooksul nii avameelset kriitikat oma nime all avalikku ruumi tulistanud ning tunnistanud, et nad omavahel ei suhtlegi või muud hullu.

Muidugi on võimalik, et isiklike avalike seisukohtade taga on soov kujundada Eesti poliitikat suurema grupeeringu toetusel, kuid pigem näitab see näruseid isiklikke suhted Eesti eliidis ja mitte ainult kõnealuste isikute vahel.

Puritaan ütleks, et toimunu on olnud erakordselt ebaviisakas ja kohatu, aga moodne inimene näeb võimalust meemideks ning saab mitu kõhutäit naerda. Eelistagem olla moodsad!

Saamahimuliste šaakalite bande või jeesused enne risti?
Teemadering on olnud virgutusvõimlemislik: kes on Eesti kõige kõvem ja salakavalam vene äri tegija; kes peaks tagasi ja kes edasi astuma – kui üldse on kuhugi astuda ja kas lubatakse astuda; kellele milline amet kõlbab, et ta üldse ennast liigutama hakkaks; kes ei saa üldse aru, mis on tema roll ning mis tööd ta teeb või tegema peaks; kellele tehakse liiga hoolimata sellest, et kogu maailm teda armastab; kes tahab rahva rahaga ümbermaalilma reisile minna.

Üksikuid tekste – uudiseid ja intervjuusid – lugedes jääb mulje, et Eestit juhivad ebausaldusväärsed ja omakasupüüdlikud küünikud, kelle jaoks Eesti riik on isikliku karjääri ja rahahimu rahuldamise kõrval tühi koht. Tervikut vaadates tundub aga vastupidi – kõik on enda meelest õiged, ainult teised ei saa aru, et see nii on.

Vanasti, muistsel aal, tundus, et rahvas oli valitsejate meelest lollikari, kellele tuli kõik asjad ette kirjutada ning ka siis käitusid nad nagu matsid. Nüüd paistab valitsejatele, et kaasvalitsejad ei ole mitte ainult lollikari, vaid koguni raevukas kamp kiskjalikke maanteeröövleid, kes tuleks kui mitte koha peal maha lasta, siis vähemalt raudkettidega raekoja seina külge aheldada ja lasta rahval neid mädamunadega niikaua loopida, kuni mõistus koju tuleb.

Presidentidele ja peaministritele tuleks mikrofonid külge ehitada!
Juhtunust saavad kõik tavakodanikud ainult rõõmu tunda – ka riigijuhid on inimesed, neil on tunded, ka sellised, mille tundumine tavakodaniku jaoks on tabu, ning kõik need tunded ei ole üksteise suhtes meeldivad. On neid, kes teevad labaseid äritehinguid nii venelaste kui ka üksteisega ning neid, keda huvitab ainult isiklik karjäär, mitte rahvas, kes talle selle karjääri kingib.

Suitsunurgajutt, mille rääkija on peale AK-otse-eetrit endale mikrofoni külge unustanud ning see jutt läheb ilmateate asemel otse-eetrisse nagu ettevalmistatud saateosa, võib kõlada küll ootamatult ja tooreltki, kuid on põnev, lõbus ja võimaldab valida poole, kellel on õigus. Kuigi õigus ei pruugi selguda, võivad inimesed nautida showd, millega saavad hakkama vaid 2-3 Eesti meelelahutusmaalilma kuldaju. Poliitikavaatlejatel tuleb aga kaasakisikuvalt nõuda: aplaus, aplaus! Publik tõusebki püsti ning on sõnatu! Etendus on olnud hiilgav ja vaatamist väärt! Aitüma!