Janek Mäggi: miks ma teisest sambast põgenesin? Ma ei taha, et mu säästud kõdunevad!

Kõige tähtsam on võimalus ise valida, mida oma eluga (loe: rahaga) peale hakata.

Raha kogumine paremateks päevadeks, mida kunagi ei saabu, ei ole uus hobi. Vanarahvas peitis nii kuldmünte kui paberraha maasse, kiviaeda või paku sisse, kus see kas ära kadus või kogemata ahju sattus. Kasu ei saanud ei kogujad ega nende järeltulijad. Rahal on omadus kaotada oma hetkeväärtus pigem kiiresti kui aeglaselt.

Enne pensioniiga surnud

Kaasaja inimese suurim nukrus on liiga pikk elu, millest enamus aega tuleb veeta vanana ja kehva tervisega. Statistikaameti andmetel oli 2019. aastal Eesti meeste oodatav eluiga sünnimomendil 74,4 ja naistel 82,8 aastat. Tervena elavad mehed 54,1 ja naised 57,6 eluaastat. Vähe mis vähe.

Mehed peavad käima stabiilselt haigena tööl 10 aastat, naised veidi vähem. Kui pensionile saavad, on nad niivõrd haiged, et enamus täiel rinnal elu nautimisele pühenduda ei suuda. Või on surnud. Piir, kus inimesel on vanuse tõttu raskem tööd leida, jookseb ka 55nda eluaasta juures. Põhjus pole see, et ta vana. Põhjus on see, et ta on haige.

30aastane inimene võib ju mõelda, et kogub kuni pensionini ja siis hakkab elama, kuid tegelikult tuleb elada kohe – kui oled noor, elujõuline ja terve. Kolmekümnene arvab, et elu on igavene. viiekümnene käib mööda sõprade matuseid ja saab aru, et elu lõplik.

Kõige paremini näitas kaasaegse rahakogumise mõttetust koroonapandeemia. Maalima rahandusgurud lahkavad paaniliselt trendi, et rahakogujate jaoks ebameeldiv inflatsioon on tagasi. Majandusajakirjas The Economist oli inflatsiooni tagasitulekust aasta lõpus kaalukas kaanelugu. Raha kõduneb, kellel seda veidigi ülearu on.

Raha tasub koguda ainult numismaatikutel

Kui 1970ndatel aastatel oli USAs 10%line inflatsioon tavaline, mis õgis säästjate raha kiiremini kui rotiparv, ja ühiskonda marru ajas, siis viimastel kümnenditel kuulutati ja usuti inflatsiooni lõppu. Raha hoidis talutavalt oma väärtust.

Nüüd aga kaotab ta seda erakordselt pöörase tempoga – ja mitte ainult Eestis, vaid kogu maailmas. Kõik, kes koguvad, kaotavad. Iga päev. Praegu jaotatakse varasid ümber kiirusega 300 kilomeetrit tunnis. Passiivsetelt investoritelt (rahakogujad) võetakse raha ära ning antakse aktiivsetele. Ajalooliselt on kõige ohjeldamatum inflatsioon kohale jõudnud umbes aasta peale pandeemiate lõppu. Sinna on veel veidi aega. Kuid mustri kordumises on raske kahelda.

Raha pikalt ette kogumine ei ole mõistlik tegevus, täpsemalt öeldes ei ole see võimalik. Ainus jõukuse säilitamiseks ja kasvatamiseks vajalik eesmärk on lasta oma netovaradel (kõigi varade turuväärtus miinus laenud jms kohustused) järjepidevalt kasvada.

Maksad kodulaenu kuumakse ära ja oled vähemalt sama summa võrra hoobilt rikkam. Seetõttu on laen peaaegu alati mõistlik, kui sa suudad seda teenindada: passiivsed rahaomanikud aitavad sul jõukaks saada.

Kinnisvara hind ei pruugi hüppeliselt kasvada, kuid kinnisvara hoiab oma väärtust, kohaneb raha väärtuse kahanemisega. Postmargid, maalid, mündid jms samuti. Raha väärtus aga kahaneb kogu aeg – nii seepärast, et teda juurde trükitakse kui ka seepärast, et kõik tahavad saada sama töö eest üha rohkem palka, mis tõstab hindu, mis omakorda surub üles palku jne.

Raha ostujõud on kõige suurem hetkel, kui sa tema omanikuks saad ning siis hakkab ta kiire või väga kiire tempoga langema. Hüüdlause: „Euro hinda ei tõsta!“ oli õige: euro ei tõstnudki, raha väärtus on kukkunud eurost sõltumatult ja kukub edasi. Kogu aeg. Deflatsioon on ajutine turu häire. Kui sa nt kinnisvara müüd, siis sama hinnaga sul seda reeglina tagasi osta ei õnnestu.

Jutt, et tulevikus ei suuda maksumaksja pensionäride hulka üleval pidada, on vana, kuid vale. Riik hoolitseb alati nende inimeste eest, kes parasjagu elavad. Me oleme kulutanud sadu miljoneid raha selleks, et leevendada koroonahäda. Elementaarse äraelamise tagab riiki ka sõja ajal, nii palju kui see hädavajalik on.

Riik peab oma eakaid ülal ka sõja ajal

Muidugi tuleb igal inimesel olla vastutustundlik ning ka suhteliselt väikese sissetuleku korral ei pruugi kogu raha ära kuluda. Eriti elukaare teises otsas. Ei ole vajadust ja tahtmist. Inimene vajab raha, kui ta oma elu alustab, kui ta on noor. Tal on vaja kodu, nõusid ja lapsevankrit.

Kas siis on mõtet raha, mis ei suuda oma väärtust hoida, koguda? Kui mõelda nt Eestis neile, kes 35 aastat tagasi palehigis raha kogusid, siis mis sellest järgi on? Mitte midagi. Ja veel hullem – sama jutt on rahaga, mida koguti 25 aastat tagasi ja 15 aastat tagasi. Selle ostujõud on langenud hirmuäratavalt. Kuid need, kes soetasid kunagi korteri, maja, suvila, maalapi, kuld- või hõbemündi vms, on suutnud oma vara väärtust vähemalt säilitada.

Me ei jää igavesti selliseks, nagu me oleme täna. Me vananeme kindla kiirusega – iga päev ühe päeva, igal aastal ühe aasta võrra. Raha on vaja siis, kui sa tahad sellega midagi teha. Võibolla ei ole vaja kogu elu surmaks valmistuda ja siis avastada, et sellest ei olnudki midagi kasu?

Enamus Eesti inimestel on II pensionisambas pigem mõnituhat eurot, millega vahetult enne surma niikuinii jäägitult õnnist elu elada ei saa ning pole tahtmistki. Kõige tähtsam on võimalus ise valida, mida oma eluga (loe: rahaga) peale hakata. Elu ja raha võib raisata ka, kui on isu. Kuid peamine on siiski ühiskonna ja lähedastega kooskõlas olev rahulolu, tasakaal ja õnnetunne. Selle saavutamiseks tuleb osta endale elu, mitte seda peenrahaks vahetada. Elada eakohast elu.

Mida vähem riik inimese ellu sekkub, seda parem. Inimene peab saama ise otsustada, kuidas ta tahab elada ja millesse investeerida. Või millal ta tahab kasvõi kõik laiaks lüüa. Sest riik ei ole mitte kunagi targem, kui tema kodanik. Kodanik teab oma personaalseid vajadusi ja soove, riik selle teadmiseni ei ulatu.

Paul-Eerik Rummo sõnad on täpsed: „Põgene, vaba laps! See on ainus võimalus. Põgene, vaba laps! Vii peitu maailma vabadus, kuni veel sa vähegi suudad, kuni veel sa vähegi loodad, vähegi hoolid – põgene, vaba laps!“ Ole vaba. Nii vaba kui sa vähegi saad. Tee, mis tahad. Ära lase endale midagi peale suruda. Ole õnnelik kogu aeg. Mina olen. Vaba laps.