Kas Eesti peab kõik siin elavad venelased keerama Lääne-usku?

Propagandasõjas on võimatu öelda, kummal poolel on õigus, sest tulistamine on vastastikune ning meeleheitlik. Kas Eesti peaks püüdma pöörata keerata lääne usku kõik siin elavad venelased? Kas see on ülepea võimalik? Kardan, et isegi püüdlus selle poole on ette määratud läbikukkumisele.

Me võime vaadelda 40-50ndate aastate nõukogude propagandat Eestis, neid ülevaid ja sügavmõttelisi kõnesid, mida saatsid kestvad kiiduavaldused. Kui palju need keskmiste eestlaste mõttemaailma muutsid? Tibla jäi tiblaks, viha jäi vihaks. Võib-olla ka nende peades, kelle tindised suled neid ridu eesti keelde väänasid, lõid või võimutruudust kontrollisid.

Stalinistid läksid isegi niikaugele, et tahtsid likvideerida kodanlikud rahvused, et need asendada sotsialistlike rahvustega. Nüüd me tahame saavutada vastupidist. Kas kodanlik propaganda on veenvam kui sotsialistlik?

“Kodanlike rahvuste likvideerimine ei tähenda rahvuste likvideerimist üldse, vaid ainult kodanlike rahvuste likvideerimist. Vanade kodanlike rahvuste rusudel tekivad ja arenevad uued, sotsialistlikud rahvused, mis on palju monoliitsemad kui ükskõik missugune kodanlik rahvus, sest nad on vabad leppimatuist klassivastuoludest, mis uuristavad kodanlike rahvusi, ja on palju üldrahvalikumad kui ükskõik missugune kodanlik rahvus.” (J.V.Stalin, II köide, Tallinn, 1951, lk 335.)

Inimeste meelsus ei muutu mitte tüütute ilukõnede, vaid sellega, kui need tekstid neid sügavalt puudutavad. Neis on sõnum, mis aitab elada ja muuta nende elu paremaks. Seda sõnumit otsitakse kõige enam päriselust. Raamatute põletamine, oma telekanalite ja propagandaajalehtede loomine jms on nagu reklaam ajalehes: ta töötab vaid nendele, kes saavad sellest otsest või kaudset kasu. Kuid Eestil on vaja selgitada oma seisukohti inimestele, kes sellest informatsioonist kasu ei näe.

Peamine puudus ei ole meil mitte “sõltumatutest” venekeelsetest telekanalistest/ meediaväljaannestest, vaid kogu elanikkonnale suunatud emakeelsest kommunikatsioonitööst. Kui riigiasutused levitavad oma infot vaid eesti keeles, siis ei jõua see info nendeni, kes seda kõige rohkem vajavad.

Kes keelt juba oskavad, saavad info kätte, kuid need, kes (eriti) ei oska, hangivad selle sealt, kus see on kõige lihtsam. Avaliku informatsiooni esitamine vene keeles ei jää mitte kanalite puuduse, vaid laiskuse ja hoolimatuse ehk tõlketöö taha. Venekeelne kohalik meedia kasutab heal meelel vene keeles olevad pressimaterjale (loed üle, paned üles), kuid aega eestikeelsete (mitte nii oluliste nt pressiteadete) tõlkimiseks ei ole. Venelaste (jt rahvusvähemustega) tuleb rääkida keeles, mida nad kõige paremini aru saavad – nende emakeeles.

Venemaa propagandat tuleb mõista: see ei ole suunatud mitte ainult impeeriumi mastaapide taastamisele, vaid lähtub alalhoiuinstinktist: kui kodumaal on kaaslasi vähe, on vaja neid välismaalt juurde saada, parem, kui koos maaga. Ning veel olulisem – iga suurriik, kes näeb oma ambitsioonide realiseerimiseks ajaloolist hetke, kasutab selle ära. Vahel ei tea muidugi, mis sellest välja tuleb. I maailmasõja käigus ei varisenud kokku mitte ainult Vene, vaid ka Saksa, Austria-Ungari ning Türgi impeerium. Ka 80ndate lõpp oli ajalooline hetk, mitte Eesti rahva ainukordne kangelastegu. Samaga said hakkama kõik idaeurooplased või ei saanud ükski – NSV Liidu juhtimisvaakum avas ukse.

Venemaa ei sõdi propagandasõjas mitte Eesti, vaid Lääne-Euroopa ning USAga. Uskuda, et me suudame kellegi meelsust siin muuta, on sama naiivne kui Konstantin Pätsi jutt peale II maailmasõja puhkemist, et vaat kui tublid me eestlased oleme, oleme suutnud oma iseseisvuse säilitada ja naabritega rahulikult läbi saada. Selle jutu eest teda maha ei lastud, kuid hullumajja pandi küll. Mitte eestlaste, vaid kommunistide poolt. Kodanik rahvus tuli hävitada, nagu on eemärk praegugi. Meile ei meeldi seda mõelda, aga me oleme selles 10konna maailmariigi omavahelises infosõjas tühikargajatest pealtvaatajad: kui raketid vihisevad, ei kuule meie kiremist mitte keegi.