Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Raha, sinu kultuurne aroom!"

238
30.07.08, Postimees, Janek Mäggi: "Raha, sinu kultuurne aroom!" Me suudame depressiivse Euroopa väikeriigi sündroomidest vabaneda küll. Näiteks Saaremäe Cyrano de Bergeraci kujus.

Küllap oli see Ike Volkov või Toomas Kõrvits, kes saates «Laupäeva õhtul koos isaga» või «Kõige suurem sõber», vastates küsimusele, kes te olete, märkis midagi sellist: «Muusikutele oleme me arhitektid, arhitektidele oleme me muusikud, nii et me ei teagi, kes me täpselt oleme.»

See umbes veerand sajandit tagasi lastesaates öeldud mõte on mind saatnud siiani. Nüüd ei ole ma enam laps ja mul endal on sageli sama tunne – kui keegi küsib, kes ma olen, või mida ma teen, siis ei oska ma midagi vastata – sest ma ei tea isegi.

Ometi on ühiskonnas kaks leeri, kes teavad täpselt, kes nad on ja mis on nende õigused. Need leerid on kultuuriinimesed ning äri- ja/või poliitikainimesed. Leeride vahel on mitu kraavi ja müüri ning neid, kelle tegevuses on sild mõlema leeri vahel (nagu Kukerpillidel näiteks), ei peeta kunagi lõpuni omadeks.

Sest ühtedel on au ja kuulsust, teistel raha. Kellel on mõlemat, on reeturid. Sellest igipõlisest dilemmast sünnivadki näitlevad maailmarändurid.

Kultuuriinimesed arvavad, et nad loovad midagi nii enneolematut (mida äri- ja poliitbroilerid ei suuda), mistõttu ühiskond on neile kogu aeg võlgu. Äri ja poliitikaga tegelevad inimesed leiavad, et kultuuriinimesed on saamatud, ning tahavad, et neid kogu aeg kätel kantaks, selle asemel, et ka ise veidi majanduslikult mõelda.

Omajagu tõtt on mõlemas seisukohas, kuid need, kes suudavad oma maailma tasakaalus hoida, on õnnelikud ja sageli ka edukad. Sõltumata sellest, kummas maailmas nad rohkem sees on.

Äri- ja poliitinimesed võiksid sama palju teatris käia kui Rein Lang, ning näitlejatel pole vaja kunsti nimel kannatada ja iga tööd, mille eest raha makstakse, odavaks kommertsiks pidada.
Samal ajal põlastades neid, kes seda ei tee. Isegi reklaam mõjub mulle sümpaatsemalt, kui selle on sisse lugenud hea ja tuttav teatrihääl. Ita Ever müüb mulle isegi seda, mida ma osta ei taha.

Näitlejate reisimisest on minul siiras heameel. Osa neist on püüdlikud, aga maailma näinud pole. Toored kuidagi. Üks tänane näitleja ütles mulle kord, kui ta veel teatrikoolis käis, et peale kooliseinte ta aasta jooksul midagi ei näinudki. Inimene õpib rääkima ikka keelekeskkonnas, hästi rääkima heas keskkonnas. Ega näitlemisega teisiti ole.

Vaatasin viimasel hooajal ära vist 15 erinevat etendust neljas Eesti teatris. Näiteks Draamateatris on mulle torganud silma, et nüüdisaegse etenduse lavakujunduse kohustuslik osa on ajastuväline grammofon või luminofoorlamp.

Ühesõnaga, ideepuudusest korduvad motiivid, mis mitut sama teatri etendust vaadates häirivad. Kuid lavale tulid nad mujalt maailmast – ühest elamusest lihtsalt ei piisa, et teha Londonit või Moskvat. Isegi kui väga püüad.

Üllar Saaremäe Cyrano de Bergerac Rakvere teatris oli vastupidiselt muidugi vaimustav – mina oleks Saaremäele selle osa eest määranud preemiaks Kuuba reisi. Aga võib-olla käis ta enne osa Kuubal ja seepärast oligi ta nii hea?

Kõiki sisemise põlemisega inimesi tuleb tunnustada – nad muudavad maailma. Kui seda ei tehta, tekivad sellised halenaljakad olukorrad, kus Matti Nykänen sai oma kolme olümpiakulla eest vist 100 marka ning Pille Lukin Kangur peab selgitama, kuidas ta abikaasa Guido Kanguriga käis Moulin Rouge’is ja vaatas Comedie Francaise’i maja.

Vaatas maja… Kas või «Vandersellide» eest oleks Kultuurkapital võinud Kangurile pileti sellesse väärikasse majja ka välja teha. Tema naisele samuti.

Ise olen välismaal olles püüdnud alati vaadata mõnd head etendust või show’d, et ennast arendada. Tihti mõtlen teatris olles, et huvitav, kas Eesti lavastajad on seda tükki näinud?

Berliinis, Pariisis, Londonis ja New Yorgis tehakse maailma tippu. Mulle meeldiks, kui seda tippu toodaks meile. Me suudame depressiivse Euroopa väikeriigi sündroomidest vabaneda küll. Näiteks Saaremäe Cyrano de Bergeraci kujus.

See, et Kultuurkapitalist on saanud reisibüroo, on muidugi kummaline. Veikko Tääri õhtujuhtimistasu on tõenäoliselt sama suur kui toetus Londoni teatrieluga tutvumiseks. Paari tunniga oleks raha koos.

Igasugu uksekraapimine ja kerjamine on mõlemale poolele alandav. Ärilise poole pealt vaadates on alati kõige õigem, kui inimeste peamine (veel parem ainuke) hüve on palk.

Reisivad näitlejad näitlevad aga igal juhul paremini, kui ainult ääremaa blackbox’is elavad näitlejad. Aga sic! – sama lugu on ka äri- ja poliitilma tegelastega.

Äriinimesed reisivad reeglina oma raha eest, kuid neile oleks siis vaja Kultuurkapitali toetust au ja kuulsuse saavutamiseks. Siis saaks peale Kukerpillide õnnelikuks ka need, kes seda veel ei ole.