Loome, korraldame ja arendame suhteid klientide, kolleegide, meedia, valitsusasutuste ja avalikkusega juba üle 20 aasta

Janek Mäggi: "Armastan sind igavesti"

195
20.02.08, Maaleht, Janek Mäggi: "Armastan sind igavesti" Hetkel on aga Eesti mehe häda selles, et sotsiaalne stress ja edukultus ajab nad kodust ära. Kes läheb Soome ehitajaks, kes Brüsselisse naise karjääri järel mõne tippametniku assistendiks.

Eesti Vabariigi aastapäevast on saanud rutiin, millel on kolm peamist osa: ordenite jagamine, paraad ja presidendi vastuvõtt. Kõik kolm sündmust pälvivad igal aastal suure meediatähelepanu. (Kindlatel sammastel seisid ka NSV-aegsed tähtpäevad ja olid oma vormilt isegi sarnased.) Tavaline. Emotsioonitu. Kuiv.  
  
Tähesärast kõrvale jäävad inimesed leiavad, et eliidi eneseimetlus on liiale läinud ning nende omavahelised suhted on liiga semulikud. Aga ega see VIPe häiri. Üksteisele kummardades saab tunnustusevajadus rahuldatud ja lõpuks lepib sellega ka rahvas. Kuid oma riigi tunne sellest ei kasva. Ükskõiksus süveneb.  
 
Midagi üllatavat pole aga viimastel aastatel aastapäeval toimunud. Enamasti panevad majaomanikud-majahaldajad sinimustvalged lipud välja ja on hea tunne, et on vaba päev. Eesti Vabariik on muutunud sama igavaks kui ta oli 1930ndatel. Tulevikumõtet ei ole ja keegi seda ka ei otsi. Oleme lihtsalt, sest kirg on lahtunud. Keegi on selles süüdi. Nagu alati.  
 
Kes sa siis tegelikult oled?

Eesti 90. sünnipäeva reklaamikampaania tuletab küll meelde, et meil on oma riik, kuid ei kutsu meid üles seda hoidma ja väärtustama. Meie riiklik propaganda on staatiline, mitte dünaamiline. Temas on kulunud väärikust – kõik on nii, nagu peab. Stambid ja stereotüübid. Ei ühtegi ootamatut teatripiletit või suudlust.  
 
Kuidas sellesse riiki, kus me elame, siis ikkagi suhtuda? Kui aupaklikud me peame tema suhtes olema? Ja mis või kes see riik üldse on, kellest me kogu aeg räägime, kuid keda me käega katsuda ei saa?  
 
Eesti riik on Eesti inimesed, Eesti pered (sic! sealhulgas Eesti mees). Meie.  
 
Et üllatada ennast ja maailma, on meil enesekindlust juurde vaja. Nii riigijuhtidel kui ka rahval. Me peame teadma, kes me oleme, ja kuhu ja kellega me läheme. Ning kuhu me tahame jõuda.  
 
Kuulasin hiljuti ühe Eestist pärit europarlamendi liikme juttu, kuidas Eesti ei ole konkurentsivõimeline, sest Eesti mees on konkurentsivõimetu. (Seepärast olevatki Eesti Euroopa Liidu õnnetu ääreala.)  
 
Parlamentäär selgitas, et Eesti naised on Euroopa Liidu struktuurides head karjääri teinud – Maive Rute, Signe Ratso, Kersti Kaljulaid jne. Andekad, tublid, targad, edukad, ilusad. Aga meil on ainult üks Siim Kallas ja seegi määratud ametikohal. Et Eesti mees teeb ainult pisikest äri kodus, aga ei suuda maailmas läbi lüüa. “Appi, mida me oleme Eestiga teinud, mehed!” mõtlesin.  
 
Riiki ehitavad mehed

Tegelikult on lugu muidugi teine. Eesti mees on palju konkurentsivõimelisem kui Euroopa mees keskmiselt. Väljaveninud ülikondades Londoni pintsaklipslastega võrreldes kindlasti, kes on veel 40seltki ebakindlad ja karjäärijanus.  
 
Hetkel on aga Eesti mehe häda selles, et sotsiaalne stress ja edukultus ajab nad kodust ära. Kes läheb Soome ehitajaks, kes Brüsselisse naise karjääri järel mõne tippametniku assistendiks. Selline riik on nõrk ja kaitsetu, kus isegi rahu ajal ei saa mees kodus olla, pere nautida ja riiki ehitada.  
 
Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva tulevikumõte võiks olla, et meie riigis elavad ja töötavad tublid mehed, kes austavad oma riiki, armastavad oma naisi, teevad ja kasvatavad lapsi. Sõja ajal oli suur häda ja puudus meeste järele ning paljud naised pidid ühte meest jagama mitme peale. Kas me tahame, et see korduks jälle?  
 
Minu meelest ei peaks me mõtlema kogu aeg sellele, kuidas olla edukamad ja edukamad ja edukamad. Kelle auraha kaalub kõige rohkem, on kõige kaalukam. Me peaksime mõtlema sellele, kuidas me saaksime nautida iga päeva, mis meil on. Vabadust. Õnne. Rõõmu.  
 
Eesti Vabariik on selline juubilar, kes ei vaja paatoslikke ilukõnesid. Ta vajab siirast, tegudega väljendatud armastust. Nagu naised ei saa meestelt nõuda edukas olemist, ei saa me Eesti Vabariigilt nõuda pidevat andmist – à la riik pole teinud seda ja seda.  
 
Parimad lilled Eesti Vabariigile on meie suhtumine oma lähedastesse ja peresse – hoolivus, mõistmine, andestamine. Eesti Vabariik, see olemegi meie, sealhulgas Eesti mees. Armastage teda sellisena, nagu ta on.