Janek Mäggi: "Riigiametnik määraku oma palk ise!"

Praegu on ringkaitse aeg: ükski erakond ei ütle, et palgapakkumised oleks liiga suured.

Ühest küljest on vaja riigiametnikele nii palju palka maksta, et piinlik ei oleks: oma auklike sokkidega pälvis IMFi ekspresident Paul Wolfowitz maailmameedia erakordset tähelepanu. Tema augud ei olnud küll rahakotiaukudega seotud.

Teisest küljest peavadki avaliku sektori palgad olema väiksemad kui erasektori omad – avalik sektor elab erasektorilt kogutud maksudest. Kui oleks vastupidi, jääks erasektorile vaid kohustused ja riigisektorile õigused. Andres Arrak märkis, et hea, kui ka baleriin ja kirjanik saavad aru, kuidas raha tekib. See on tabav kujund.
Presidendi palga ülempiiriks määramine on väärikas mõte. Nagu peaminister ja ministrid peavad välisel vaatlusel tegema pigem liiga palju tööd kui liiga vähe. Eraelu on häiritud ja pinged ning stresski suured. Seda tuleb õiglaselt korvata.
Palka tuleb lisaks tööle maksta ka vastutuse eest ning sageli on kõrgemal kohal vastutuse osakaal suurem kui (musta) töö oma – eriti hierarhia tipus. Olgem ausad: kuldpuuris ei ela mitte ainult president, vaid ka peaminister ning kogu valitsus.
Kümmekonna tippametiga kaasneb siiski ajalukkuminek, mis on oluline emotsionaalne palgalisa (mida polegi vaja rahas välja võtta) kõigile neile, kes nendes ametites on või nende poole pürivad. Seda ei tasu alahinnata.

Oleks meil teine riigikogu veel!

Igasugu (palga)süsteemide häda on selles, et nad arvestavad hetkeolusid, ja kui olud muutuvad, ei ole tingimusi (sageli ettekavatsetult) võimalik kehvemaks muuta. Mis hundi käes, see hundi oma. Kes sai eluaegse pensioni paarikuulise töö eest, jms. Mis lubatud, peab saama.
Riigikogu ja teiste ametnike palga sidumine keskmise palgaga oli absurdne, sest ühiskonna stabiilsuse kasvades alati palgad ühtlustuvad. Eesti oli ju selle poole teel. Mida kinnitab ka Soome näide, kus saadiku palk on vaid kaks keskmist palka, mitte neli. Põhjamaadel saavad peaaegu kõik inimesed ühepalju raha, sõltumata sellest, kui palju nad teenivad (erisugused maksud).
Neli keskmist palka tähendaski, et keskmise palgaga seotud ametnikest kujuneb perspektiivis riigi palgaeliit. Jutt, et riigisektor peab konkureerima erasektori palkadega, ei ole ülearu adekvaatne, sest erasektor heitleb kohati ülitihedas konkurentsis, kus edu saavutavad vähesed ja selle saavutamiseks tuleb teha sõna otseses mõttes jumal teab mida. Meil aga pole ju teist riigikogu, kus makstakse 20% rohkem palka kui esimeses.
Uue süsteemi oht on tema võimalik jäikus – kui keskmine palk langeb veel ja palgaturg kiratseb, siis kõrgematel riigiametlikel on ikkagi liiga õnnis põli. Kõige õiglasem palk tekib avatud diskussiooni käigus. Seepärast on konkreetsest numbrist või süsteemist olulisem see, et avalikkus täpselt teaks, kui palju riigiisad endale ise palka maksavad. Avalik arvamus distsiplineerib.

Mina ei tea mitte kui midagi!

Silmakirjalikult kõlab väide, et eelmine koosseis tegi need palgad ja mina ei tea midagi. Või et mina järgmisesse koosseisu ei kuulu ja mind see ei puuduta. Mina lähtun riigimehelikust õiglustundest! Tühjagi – sõpruskond ju jääb maha ja alles. Käsi peseb kätt riigiametites vähemalt samas tempos, mis äri- või kultuurivaldkonnaski.
Vaatasin ETV2st filmi «Fritsud ja blondiinid» ning jutt oli sama – kui ma ei oleks käsku täitnud, oleks mind maha lastud alias mina pole tõesti seda hirmsuurt palka endale ise määranud ja ma ei saa seadust rikkuda, et seda vähendada.
Tegelikult on ju poliitikud (nagu ka kultuuritegelased, sportlased, äriinimesed jne.) konkurendid ainult niikaua, kui neid ei ohusta süsteemne risk. Kui aga hakkab selguma, et kõik võib kokku kukkuda, asutakse ringkaitsesse. Kuluhüvitisi ei tohi vähendada! Riigikogu liikmeid ei tohi mõnitada! Ma saaksin mujal palju rohkem palka kui siin! Nagu risk möödub, läheb tavaline purelemine ja kõrilõikamine taas lahti.
Praegu on vist ringkaitse aeg: ükski erakond ei ütle, et palgapakkumised oleks liiga suured – ikka liiga väikesed.
Aga olgu pealegi. Tegelikult ei ole suurt vahet, kui palju riigijuhid palka saavad. Sest kokkuvõttes peavad nad riigieelarve tulupoole majandusest välja meelitama (mis järgmisel ja võib-olla ka ülejärgmisel aastal on veel raskem kui sel aastal) ning kokku krabatud rahaga hakkama saama. Ja kui ei saa, tuleb tuul ja puhub 2011. aasta kevadel vähemalt osa neist laiali.
Teevad aga praegused riigijuhid läbipaistva ja õiglase süsteemi, pole enamikul maksumaksjatest sugugi kahju, et nii palju raha riigijuhtimisele kulub. Võib-olla ongi eriti hea, kui riigikogu määrab endale ise palka. Tagasihoidlikkust pole ju karta ning ahnuse häbi hoiab tagasi. Ja suures plaanis ongi õiglus majas.